Ameeriklane omadega soos, vaatab metsa poole

Uhket soengut kannab lihaveis, kes teeb Alam-Pedja looduskaitsealal tähtsat tööd. Näksib luhaheinamaad kõrgest rohust puhtaks, hoiab ära selle kinnikasvamise. Ametlikult: loob tingimused, et maas pesitsevad linnud, näiteks rohunepp või rukkirääk, võiks kevadel luhaheinamaale pesa teha ja seal oma pojad rahus välja haududa.

Neid veiseid hakati Alam-Pedjal karjatama europrojekti raames ning aastatega on saanud poolesajast veisest 120. Talve elavad veised üle Alam-Pedja looduskaitseala servas asuvas talus, aga suvel kepsutavad taas luhaheinamaadel, kus keegi neid ei sega. Ehk vaid mõni üksik kanuusõitja, aga temalegi ei pühenda need veised rohkemat kui minuti uudishimulikku jõllitamist.

Robert Oetjen on mees, kelle peas küpses mõte: Alam-Pedja luhaheinamaade taastamisel tuleb traktorite asemel appi võtta neljajalgsed rohusööjad, sest traktori niidetu peab luhast välja vedama, kuhugi ladustama. Igavene jama. Kui aasta on vihmane, siis pole see lihtsalt võimalik. Kui veis rohu ära sööb, pole midagi vedada. Puhas võit.

Oetjen on ameeriklane. Või eestlane? 1992 tuli ta USAst Eestisse rahukorpuse vabatahtlikuna, elas peredes ja nägi, kuidas Eestis elatakse. Otsustas jääda.

«Siin olid kõigil oma aiad ja kartulipõllud. Ma ei osanud mõelda, et see on režiimi tõttu, mis ei suuda tagada, et kõigil oleks piisavalt toitu. Ma nägin, et see on terve mõistus, jumal tänatud!» räägib Oetjen.

Sõstrakorjajad

Ta oli mõne nädala olnud Elvas peres, kes teda võõrustas, ning punased sõstrad olid valmis saanud. Terve pere, ameerika külaline kaasaarvatud, siirdus põõsarivvi, et marju korjata.

«Mulle tundus see tore ajaveetmine, suhtled, ajad juttu, marjad kukuvad ämbrisse. Kas on targem, kui me vahime koos ühte telesaadet, midagi ei tee ega suhtle?» küsib ta, lisades, et just sellised toimetused tekitavad temas tunde: me elame. See on nii elu kui elu. «Ei peaks jooksma suurte sammudega eemale, mõeldes, et see on minevik,» ütleb Oetjen.

Ta on siin ära õppinud veatu eesti keele. Tema elu on siin. Maja Elvas, eestlannast naine Tiina, kes töötab lasteaias. Kolm last.

Vanem poiss Jakob kokkab ja vestab puidust lusikaid. Katab vahel üritustel laudu, aga päris toitlustusse kokaks ei kipu. Tütar Stella lõpetas gümnaasiumi ja põrutas Austraaliasse, ostis endale auto ning sõitis sellega 800 kilomeetrit viljakasvatuspiirkonda. Tööd jagub jaanuarini.

«Ta teab, et koju ta sealt ei saa, kellegi peale loota pole. Lõpueksamid läksid hästi, aga ta ei teadnud, kelleks ta tahab saada,» ütleb isa.

Noorim poeg Lennart käib seitsmendas klassis. «Poistel on kümme aastat vahet. Jakob käis päevadeks vanajõgede peal kalal, pildistas, nautis üksindust,» ütleb Oetjen. Uue aja lastel on teistmoodi elu.

Kohtume Alam-Pedjal, Palupõhjas. Veel on selle hilissügise erakordselt soojad ilmad. Robert Oetjen on süüdanud lõkke Palupõhja looduskooli õuele, tal on käepärast binokkel. Elu käib.

Oetjen vaatab tagasi oma hommikule. Ta oli otsustanud lõket teha, otsis oksi. Sealsamas looduskooli õuel jooksis nirk, ilus valge talvekasukas seljas, oksal õõtsus värbkakk. Jões lobistas saarmas. Siidisabad sädistasid.

«Mis see on?» küsib Oetjen.

«Ratsionaalselt võttes – nirk on liiga väike karvane asi, süüa ei kõlba, tema nahast ei saa midagi. Lihtsalt jookseb, kütib hiiri. Kakk ei tee üldse häält.»

Ta jätkab, et just see pilt seal Palupõhja vana talu õuel on see, mida loodus Eesti inimesele pakub. Keegi ei lähe ämbriga rappa jõhvikale vaid seetõttu, et jõhvikates on palju C-vitamiini. Vitamiini saaks ka muul moel.

«See oli inimese ja looduse suhe, mis mind väga mõjutas, kui ma Eestisse tulin,» räägib ta.

Ta oli lugenud indiaanlastest, kes tunnevad taimi, teavad nende tervendavaid omadusi. Eestis oli see olemas. Metslased, ilusas kooskõlas keskkonnaga.

Emotsioonideta mets

Oetjen on mõelnud pikalt selle üle, kui avalikkuses kutsutakse inimesi suhtuma metsa ratsionaalselt, ilma emotsioonideta. Mets on selleks, et see maha võetaks, kasvab uus – kõlab see üleskutse kokkuvõetuna.

«Vaatad laulupidu (väikse keelevääratuse tõttu ütleb jõulupidu – V. P.). Sõitsime naisega kohale. Ma olen seal tantsinud. Kõik intervjuud – peaminister, president, suvalised pered, ükskõik kes, küsitakse: kuidas meeldib? Kõik räägivad: see emotsioon, mis siit tuleb, on nii võimas ja vägev,» räägib ta.

Ning jätkab: «Mõtled, mis oleks laulupidu ilma emotsioonita. Mitte midagi. Milleks me siis seda teeme? Kuulame Arvo Pärti, ratsionaalselt? Nüüd on probleem, et inimesed on emotsionaalsed, kui jutt on metsast.»

Tema lapsepõlvepaik Connecticut on tihedalt asustatud, loodust seal ei ole. Oli ookean ja rand.

Sel sügisel käis ta üle seitsme aasta taas USAs. Isa sõitis rattaga, talle sõideti otsa. Oli kolm kuud pikali ja ratastoolis. Nüüd hakkas uuesti käima.

Oetjeni ema on siin olnud juba pikka aega. «Tal oli raske, ta oli kümne aasta jooksul üheksa korda kolinud. Ta ei saanud kuidagi jalgu alla. Isa ja ema lahutasid, kui ma ülikooli läksin.»

Poeg tegi emale pakkumise: tule Eestisse. Oli jaanuar. Kõige talumatum kuu siinmail.

«Kui sa selle üle elad, siis saad hakkama.» Nüüd on ema siin olnud juba 15 aastat.

Alam-Pedjale sattus Oetjen Eestimaa Looduse Fondist. Ta oli seal aastaid olnud rahvusvaheliste projektide vedaja. Näiteks koostöö Taaniga, mille eesmärk oli välja selgitada, mis oleks Eesti looduses see, mida suur Euroopa Liit peaks vajalikuks alles hoida. Euroopa Liiduga liitumine oli Eestil veel ees.

Alam-Pedja looduskaitseala keset Eestit on suurele osale eestlastest täiesti tundmatu.

1952. aastal võttis nõukogude armee selle ala enda valdusse, külad – neist tuntuim Utsali – koliti inimestest tühjaks.

Tekkis ala, kus loodus sai ise olla. Välja arvatud neil üksikutel öödel, kui punalennukid taevaaluse valgustuslangevarje täis puistasid, et pommitajad suudaksid täpsemalt sihtida.

Palupõhja, kus Oetjen looduskooli juhib, jäi pommitamisalast välja. Sealt on Tartusse jõge mööda 35, Võrtsjärveni tagasi 12 kilomeetrit.

1970ndatel ei olnud külas kedagi. Nüüd on igal majal hing sees.

Mida peab Oetjen Alam-Pedja suurimaks väärtuseks?

«Mõtled, mis oleks laulupidu ilma emotsioonita. Mitte midagi. Milleks me siis seda teeme? Kuulame Arvo Pärti, ratsionaalselt? Nüüd on probleem, et inimesed on emotsionaalsed, kui jutt on metsast.» Robert Oetjen

«Terviklikkust. Suured sood on heas seisus, neid ei ole risti-rästi kuivendatud. Nende vahel metsad, jõed, jõeluhad, lammid. See moodustab keset Eestit hea tervikliku ala, kus on rahu ja loodus toimib, nagu ta toimib, siin keegi teda eriti ei häiri.»

Ta lisab, et Alam-Pedja on suhteliselt raskesti läbipääsetav ja seetõttu raskesti hoomatav. On kohti, kuhu inimene ühelgi aastaajal minna ei tohi. Aga need ei olegi alad, kuhu pääseks väga lihtsalt ligi.

Oetjen ei tea, kui hästi need keelupiirid peavad. Ta usub, et loodus on seal 95 protsenti täpselt nii omaette, nagu ta on.

On arvatud, et Emajõe-äärsetel luhtadel on heina tehtud tuhat aastat. Põllumaaks need jõeääred ei sobi. Hein kasvab väga hästi. Suvel niidetu veeti talvel regedega välja.

«Inimestel oli seda heina vaja. Nad ei käinud siin niitmas sellepärast, et rukkirääk või rohunepp sinna elama tuleks, kuigi neil on seal kevaditi ideaalsed pesitsemistingimused. Tänapäeva looduskaitsja näeb, et just see on väärtus, mida kaitsma peab, tegelikult on need kaasnähtused,» ütleb Oetjen.

Ta nägi, et niitmine on ummik. Heina võib maha niita, luhaheinamaadele teeb see head, aga keegi seda heina ei taha, see tuleb virna laduda ja kasu pole sellest kellelegi.

Mängu tulid veised. Ka nende jaoks tuli niita, sest ilma heinata nad talve üle ei ela. Alam-Pedja luhtadel tekkis toimiv ring – osa luhtasid veistele suvel krõmpsutamiseks, teistelt tehti neile talvehein.

Nüüd on Oetjen end tagasi tõmmanud. Looduskaitseühing Kotkas, mis selle sajandi algul oli Alam-Pedja valitseja, on nüüd jäänud vaid looduskooli pidama. Suuri otsuseid teeb RMK.

Seni väga vaoshoitult.

Oetjen ei tea, kaua see kestab, ei tea, millal riiklik saag Alam-Pedja metsades mürisema hakkab.

«Surve on liiga suur,» ütleb ta.

Siidisaba lendab üle õue. Ei ütle midagi.