/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)
/nginx/o/2019/11/25/12765001t1h2a34.jpg)
Eesti ei saa arendada suhteid Hiinaga partnerite arvelt, vaid peaks ära kuulama ka nende mured, leiab aastatel 2016–2019 Pekingis Eesti suursaadikuna töötanud Marten Kokk.
Tellijale
Suursaadik Marten Kokk: Eesti ei vaja just Hiina raha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas oli Hiinas Eesti suursaadikuna töötada?
Mul oli Hiina vastu huvi tegelikult juba lapsepõlvest. Kui nõukogude aja lõpus anti Miina Härma koolis valida, siis jätsin joonestamise ja kehalise kasvatuse ära ning õppisin selle asemel hiina keelt ja idamaade kultuuri. Olin Hiinat eelmise kümnendi keskel ka turistina külastanud.
Hiina arengut – 40 aastat järjepidevat majanduskasvu, mis kohati on aastaid olnud ka kahekohaline arv – on olnud huvitav ja õpetlik jälgida ka suursaadiku ametis. SKT kasv on seal tõepoolest asi, mida saab silmaga näha. Kui ma umbes 15 aastat tagasi seal käisin, oli neil põhimõtteliselt üks kiirrongi ühendus: Shanghai Pudongi lennujaamast kesklinna käis maglev-tehnoloogial põhinev rong. Nüüd on kiirrongi teid 29 000 kilomeetrit. Pekingist Shanghaisse (kahte Hiina suurimat linna eraldab raudteed pidi 1300 km – toim) saab tänapäeval sõita nelja ja poole tunniga.
Sama asi on maanteedega: lühikese ajaga, peaaegu sama kaua, kui meie Tallinna-Tartu neljarajalisest teest oleme kõnelenud, on ehitatud 130 000 kilomeetrit kiirteid. Hiina kiirteede võrgustik läks kilometraažilt USAst mööda juba aastal 2012. Hiinas on vanasõna: kui tahad rikkaks saada, ehita kõigepealt tee! Seda pole nad unustanud.
Ka minu ametiajal toimusid arengud üpris erakordse kiirusega. Näiteks makselahenduste reform: paari aastaga mindi sularahalt üle mobiilimaksetele. Krediitkaartide kasutamine jäeti Hiinas sisuliselt vahele, nagu meie omal ajal tegime tšekiraamatutega.