/nginx/o/2020/09/11/13337941t1h1d8a.jpg)
/nginx/o/2019/11/22/12758760t1h8df1.jpg)
Eesti õpetajaskonna järelkasvu tagamiseks on vaja õpetajaid võimestada. Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema soovitab Põhjamaade kogemusele toetudes, mida ette võtta.
Tellijale
Riin Seema: pedagoogiline võimuvõitlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus haridusstrateegia suunab mõtlema, mida on vaja teha selleks, et Eestis jätkuks õpetajaid ka kümne aasta pärast. Eksperdirühm rõhutab õpetaja autonoomia ehk valikuvabaduse tähtsust. Samas on paradoksaalne, et praeguses kaasavas haridussüsteemis, kus õpivad koos väga erineva vaimse ja moraalse arengutasemega ning õpimotivatsiooniga lapsed, on pedagoogide õigused ja mõjutusvahendid tegelikult väga piiratud.
Näiteks puudub õpetajal võimalus öelda ei ja keelduda õpetamast last, kes vaatamata õpetaja ja tugipersonali pingutustele tunnis kaasa ei tööta ja korrale ei allu. Ka on vähe võimalusi õpilaste või lapsevanemate agressiivsust ohjeldada. On suur võimalus, et õpetaja sellises olukorras läbi põleb ja koolist lahkub.
Kelle käes on võim?
Praeguste seadustega on kõige suurem võim antud näiliselt kõige nõrgemale osalisele – õpi- ja käitumisraskustega lastele ja nende vanematele. Agressiivselt käituv laps võib osutuda õppegrupis kõige tugevamaks, aga kui tema vanemad probleemi ei tunnista, on nii õpetaja kui ka juhtkond abitus olukorras. Lasteaial või koolil ei ole laste ja perekondade korrale kutsumiseks muid võimalusi kui veenmine. Sekkumiseks on tarvis pöörduda lastekaitse või politsei poole.