:format(webp)/nginx/o/2019/11/21/12756142t1ha4c4.jpg)
Rail Balticu kitsaskohtadele osutavad ja vastuseid otsivad kodanikud Tuuli Stewart ja Juhan Telgmaa kirjutavad oma pingutustest plaanitava kiirraudtee asjus Euroopa Liidu institutsioonide poole pöörduda.
Tellijale
Tuuli Stewart, Juhan Telgmaa: bürokraatia kummisein ümber raudtee (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kodanikuühiskonda (millised ühed normaalsed ühiskonnad veel olla võiksid?) on viimastel aastatel raputanud küsimused, mida me vabadusaastatel veel pole pidanud esitama. Ka neile vastama mitte. Kõige kohal on suurküsimus, millisesse peresse me kuulume, kes on perepea ja mis on see meie oma kodu, mida me kaua igatsesime ja siis usinalt ehitasime. Üks küsimuste ring helgesse tulevikku kihutamise teel on keerelnud Rail Balticu ümber – kõigi aegade suurim taristuprojekt, hüpe igale eestimaalasele vaatamata sellele, kas rongiga hiljem sõidetakse või ei.
Allpool üks lugu võitlusest tumma looma bürokraatiaga – europarlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kontrollikojaga. Pöördusime nende institutsioonide poole, kui aastaid kõlanud hääled kodus olid vaid kurtidele kõrvadele kajanud. Läksime «europealinnadesse», kui kodus oli saanud selgeks, et kodanikele valetatakse, neid ignoreeritakse või pööratakse seadused naeruks.
Europarlamendi petitsioonikomisjoniga suhtlemisel petitsiooni esitamiseks aitasid meid europarlamendi liige Yana Toom ja endine liige Indrek Tarand, kellele oleme väga tänulikud, ning kui poleks olnud Marju Lauristini, teaksime palju vähem kodanike õigustest. Et leida tuhandete ametnike seast see õige, on kulunud palju aega. Eestist kodanikke abistavat jõudu argumenteeritud debati pidamiseks leida pole õnnestunud.