/nginx/o/2019/11/21/12755771t1h348d.jpg)
Tee, mis tahad, aga vaata, et sa võidusõidufilmi ei tee! Niikuinii teed valesti! Vähemalt võib selline mulje jääda, lugedes üksnes koduseid arvustusi nädala eest kinno jõudnud filmile «Le Mans ’66». Et hea vaidlus raisku ei läheks, olgu kõrvuti kaks arvamust.
Fännide ja autoriteetsete väljaannete edetabeleid vaadates jääb mulje, et kõik head võidusõidufilmid on juba ammuilma ära tehtud. Et pinguta, kuidas tahad, ikka nimetatakse 1971. aasta «Le Mansi» ja «Gran Prix’d» (1966), mõned mainivad ka «Sennat» (2010, dok). Paremini on läinud «Rushil» («Võidu nimel», 2013), mille filmikarisma on nii tugev, et satub enamasti positiivsete näidete hulka. Need linateosed ongi kõik suurepärased. Kui «Rush» oli pigem suurte ambitsioonidega nišifilm, siis «Le Mans ’66» taotleb selgelt block buster’i positsiooni. Ei midagi vähemat.
Toomas Vabamäe
Arvestades, kui palju oleks saanud veel viltu minna, võib filmi «Le Mans ’66» kahtlemata õnnestunuks pidada. Aga võinuks olla veel palju parem, kui loojad poleks nii palju «Kiiretest ja vihastest» snitti võtnud, vaid üritanud pigem John Frankenheimeri 1966. aasta linateose «Grand Prix» taset saavutada. /.../
Esta Tatrik