Juhend: andmekaitse pole abivajavast lapsest teatamisel takistus

Koostöös andmekaitse inspektsiooni ning erialaasjatundjatega koostatud juhend on suunatud eelkõige lastega iga päev töötavatele spetsialistidele hariduses, meditsiinis, sotsiaaltöös ja politseis.

Juhend annab ülevaate, millistel juhtudel, kellele, millist teavet ning milliseid kanaleid kasutades abivajava lapse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta edastada võib ning millistele seadusesätetele toetudes.

Laste väärkohtlemist ja erivajadusi puudutav teave tuleb edastada valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale ja vajadusel politseile, kellel on seaduslik alus sekkuda ja võimalused abi osutada.

«Loodan, et juhend on abiks igaühele, kes märkab abivajavat last ja peab sellest teada andma,» rõhutas Teder juhendi olulisust ka iga inimese jaoks. «Laps vajab abi, kui ohus on tema elu, tervis, turvatunne, areng või heaolu. Andmekaitse ei ole takistuseks.»

Juhendi koostamisel analüüsiti õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna vanemnõunik Margit Sarve ning osakonnajuhataja Andres Aru eestvõttel igapäevatöös ette tulnud olukordi, kus informatsioon abivajavast lapsest ei ole lastekaitse seaduses sätestatud kohustusest hoolimata jõudnud pädevate ametiasutusteni piisavalt kiiresti.

Probleemi üks põhjus on olnud selles, et lastega igapäevaselt töötavatel spetsialistidel on olnud isikuandmete kaitse seadusest tulenevate piirangute tõttu ebakindlus abivajava lapse isikuandmete töötlemisel. Seetõttu leidis õiguskantsler lasteombudsmanina, et selleks on tungivalt vaja selget juhendit.

Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist. Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud, sealhulgas delikaatseid isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta. Neil on kohustus järgida andmekaitse nõudeid ning kaitsta last ja tema peret puudutavaid isikuandmeid kuritarvituste eest.

Vajaduse korral võib abivajavast lapsest teataja jääda anonüümseks - ta ei pea ütlema oma nime valla- või linnavalitsusele ja politseile. Anonüümsuse tõttu võib aga kannatada teate usaldusväärsus ja kontrollitavus ning seeläbi võimalus last abistada ja kaitsta. Kui aga abivajavast lapsest teataja avaldab oma andmed, siis on valla- või linnavalitsusel ja politseil ka teataja andmete suhtes kohustus järgida andmekaitse põhimõtteid, sealhulgas ka juhul, kui laps või tema seaduslik esindaja peaks küsima, kes lapse abivajadusest teatas.

Hirm oma isiku ilmsikstuleku osas ei tohiks kedagi tagasi hoida abivajavast lapsest teatamisel. Näiteks kui kardetakse lapse seadusliku esindaja reaktsiooni, siis võiks mõelda, mida tunneb laps sellise inimese meelevallas.

Kes peab teatama?

Lapse abistamise eelduseks on, et informatsioon lapse abivajaduse kohta on jõudnud pädeva ametiisiku või asutuseni. Seetõttu on lastekaitse olulised alustalad varane märkamine ja võrgustikutöö. Võrgustiku moodustavad lapsega lähemalt kokkupuutuvad inimesed: lasteaiakasvataja või õpetaja, huviringi juht, treener, arst, sõbra või mängukaaslase vanemad, noorsoopolitseinik jne. Kõigil neil on oluline roll lapse abivajaduse märkamisel ja pädevate asutuste teavitamisel.

Lastekaitse seaduse järgi on aga igal inimesel kohustus viivitamatult teatada abivajavast lapsest, olgu nad sugulased, naabrid või juhuslikud möödujad. Lapse abi ja kaitseta jäämine on igaühe vastutusel, kes märkab lapse abivajadust, kuid ei anna sellest teada. Teatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et ei olda kindel, kas kahtlus lapse abivajaduse kohta on piisavalt põhjendatud või kardetakse, et teatamine võib näida peret süüdistavana või last häbimärgistavana.

Millal vajab laps abi?

Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Näiteks peab teatama kehalise kasvatuse õpetaja, kui ta märkab lapse seljal siniseid vorpe, või arst, kui laps on käinud tema vastuvõtul mitmete traumadega ning on kahtlus, et traumad ei ole lapse enda põhjustatud. Teatama peab naaber, kui lastega peres on sageli kuulda karjumist, nuttu, asjade loopimist. Teatama peab mängukaaslase vanem, kui laps näiteks tassi katki pillamise puhul kardab paaniliselt, et teda karistuseks lüüakse.

Lapse abivajadus võib tuleneda tema võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest), aga ka tema sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, pere toimetulekuraskustest jne. Näiteks võib laps abi vajada, kui ta elab üksi; kui ta vajab erispetsialisti abi, kuid lapsevanem ei tunnista seda; kui ta ei käi koolis; kui ta jooksis kodust ära; kui ta pani toime süüteo.

Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Näiteks on laps hädaohus, kui ta on vägivalla ohver, kui ta on tõsiselt haige, kui ta üritas enesetappu, kui ta on tugevas alatoitumuses, kui ta pani toime süüteo.

Kellele teatada?

Abivajavast lapsest tuleb teatada valla või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale. Kuigi igas valla- või linnavalitsuses ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, on sellegipoolest alati olemas töötaja, kes vastutab lastekaitse eest.

Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada tõsise ohu ja õigusrikkumise korral kõigepealt politseile ja seejärel ka valla- või linnavalitsusele. Politsei- ja piirivalveameti kõigi nelja piirkondliku prefektuuri kriminaalbüroos on moodustatud lastekaitseteenistused, kes tegelevad laste vastu suunatud ja laste poolt korda saadetud kuritegude uurimisega.