Pankrotist pääsenud Artise kino tulevik ikka tume

Juriidiline keha Artise taga on tegelikult osaühing Tallinnfilm, mis omakorda on Eesti Filmi Sihtasutuse tütarfirma. Kahel viimasel aastal on Tallinnfilm saanud kahjumit vastavalt 2,7 ja 3,7 miljonit krooni.
Majandusaastaaruannetes ei varjata ka põhjuseid: Artise ülalpidamine käib lihtsalt üle jõu. «Kinni me kindlasti ei pane,» ütleb Tallinnfilmi juhataja Henry Kõrvits, teeb aga siis väikese pausi, mõtleb järele ja lisab: «Veel mitte…»

Artise probleemid läksid eriti hulluks tänavu augustis ja septembris. Artisele ruume üüriva Solarise keskuse omanik Peeter Rebane tunnistab, et võlgade tõttu olid nad peaaegu valmis jõuga kinoruume lukku keerama.
Eeltoodu ei ole kriitika Kõrvitsa aadressil. Vead, võlad ja valeotsused sündisid juba enne tema asumist Tallinnfilmi etteotsa. Vastupidi, kõik asjaosalised kiidavad teda. Ta suutis kulusid kokku tõmmata, koondas inimesi (praegu on Tallinnfilmi palgal seitse, aasta tagasi 11 inimest), kasvatas Artise käivet ja suurendas kino juures peetava kohvik-baari tulusid. Samuti on märksa enam hakatud korraldama pidusid, esitlusi – kõike seda, millega lisatulu teenida.

Tõsi, need panevad jälle mõne kultuuriinimese nina krimpsutama, et mis väärtfilmikino see siis on. Igal juhul on töö andnud tulemusi selles mõttes, et kohene ärakolimine on päevakorrast maha võetud. Ka Solarisega on suudetud vanad võlad ära õiendada. Samas, Kõrvits lisab, et ega nad jooksvalt plussi või isegi nulli pole jõudnud, miinus tiksub edasi.

Ja siit tulebki pikaajalisem vaade – vaatamata olukorra paranemisele on Artise tulevik endiselt lahtine. Sügis oli hea, sest ridamisi jõudis kinno häid ja populaarseid filme, aga mis juhtub aasta alguses, mis juhtub, kui äkki tulevad kinno filmid, mis vaatajaid ei kutsu?

Selge on see, et sellise kino avamine Solarises oli viga. Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp – mingis mõttes on just tema kui riigi esindaja sõna otsustav – ütleb näiteks: «On tehtud superlollusi. Miks me sinna üldse sisse läksime?»

Kuna leping on konfidentsiaalne, ei ütle keegi täpseid summasid, mida Solarisele üüriks makstakse, kuid Rebane mainib, et Artise üür on kolm-neli korda väiksem kui samas keskuses tegutsevatel poodidel.
Kõrvitsa sõnul on see aga vale võrdlus. «Meid tuleb võrrelda teiste kinodega, mitte poodidega. Võtame kas või Kosmose, kes maksis Tallinna linnale renti ühes aastas sama palju kui meie Rebasele ühes kuus,» räägib ta.

Kõik see on aga tagantjärele tarkus. Kuigi ärakolimist on arutatud korduvalt, on see praktikas peaaegu võimatu. Esiteks kallis. Ja teiseks on leping Solarisega nii jäik (veel üks viga), et kolimist on raske ette võtta.
Oma mõju lisab ka tõsiasi, et Tallinnas tegutseb veel üks väärtfilmikino kino Sõprus – investeerimispankur Indrek Kasela rahakoti toel. Üks kultuuriinimene ütleb, et Sõpruse programm on isegi väärtfilmilikum kui Artisel.

Riigi paneb see otsuse tegemisel aga ebamugavasse seisu. Kui erakapital riskib oma rahaga väärtfilmikino ülal pidada, siis kas riigil oleks õiglane omaenda kino eraldi aidata või päästa? Asi pole iseenesest Artise ja Sõpruse vastandamises, Eesti filmikogukond on väike ja mõlema fännid käivad omavahel läbi. Ometi on konkurents kahe kino vahel olemas.

Ministeeriumi esindaja ütleb, et tema arvates peaks Artis jätkama. «Ka Sõprusel on riskid olemas, mis saab näiteks siis, kui seal omanik üüri mitu korda tõstab?» küsib Sepp. Kultuuriminister Rein Lang pole oma otsust veel teinud, kuid teada on, et ta on skeptiline selles küsimuses, kas riigi filmiraha peaks kulutama just kinoruumide peale.

Kommentaar

Andres Maimik,
filmitegija

Muidugi oleks hea, kui oleks rohkem kinosid. Samas saan ma aru, et maksta tühja tohutuid summasid mingi üüratu rendi peale pole ka otstarbekas. Mulle küll tundub, et Artise puhul on ärirahval õnnestunud jälle sinisilmseid kulturnikuid ninapidi tõmmata. Otsused on muidugi tehtud ja iseenesest oleks üüratult kahju, kui kino kinni pannakse. Võib-olla annaks kaubelda ka Solarise omanikega. Enne kui teha otsus, et vsjoo, nüüd paneme putka kinni, võiks küll Rebastel natist kinni võtta ja natuke raputada. Kunagi said nad ju Tallinna linnalt kultuuriedendaja tiitli, toetagu, edendagu ja tulgu vastu. Ega lepingud pole Moosese käsulauad, mida ümber ei saa teha.