:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/20/12753372t1h6b78.jpg)
Lapsed on väga tundlikud ja neid ravides on suhtlemisoskus eriti oluline, ütleb tänases intervjuus õiguskantsleri büroo vanemnõunik Kristi Paron.
Tellijale
Kadri Tammepuu: doktor Herilase eest kappi peitu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaaegu poole sajandi tagused mälupildid mu oma lapsepõlvest toovad silme ette, kuidas ma hambaarsti juures koolieelikuna suudki lahti ei teinud, sest olin täiskasvanute jutuajamisi kõrvalt kuulates teada saanud, et seal tehakse haiget. Samuti pidasin meie rajooniarsti kurjaks, sest ta ei naeratanud mulle ega rääkinud minuga kunagi, vaid suhtles ainult emaga, pealegi oli ta nimi doktor Herilane.
Ka tänapäevased rüblikud ja kainikud ootavad, et arstid oleksid sõbralikud ja lohutaksid, kui neil kusagilt valutab. Kolm aastat tagasi väntasime patsientide liidus tõsielulistel sündmustel põhineva õppefilmi, kus enesekindel kirurg maalis lapsele eesootava operatsiooni võimalikest tagajärgedest kümne minutiga nii musta pildi, et laps keeldus ravist ja peitis ennast haiglas enne protseduuri algust kappi. Laps ei ole väike täiskasvanu, nagu möönab oma kommentaaris naistearst Made Laanpere. Igale lapsele tuleb läheneda erinevalt ja selleks kulub aega rohkem kui täiskasvanule.
Eelmisel aastal valminud Praxise laste õiguste ja vanemluse uuringust selgus, et kõige vähem (61 protsenti) on inimesed kursis, et lapsel on õigus oma tervise ja raviga seotud küsimustes kaasa rääkida. Huvitaval kombel pidasid just põhiharidusega inimesed (73 protsenti) sagedamini seda lapse õiguseks, võrreldes kesk- (60 protsenti) ja kõrgharidusega (58 protsenti) täiskasvanutega.