:format(webp)/nginx/o/2018/01/04/7462153t1hc49b.jpg)
/nginx/o/2019/11/15/12744139t1h27f1.jpg)
Üha kasvav eakate osakaal ühiskonnas sunnib linnaelu korraldamisel mõtlema kaugemale keskmise keskealise vajadustest ning võitlema selle nimel, et vanur ei jääks tuppa lõksu.
Tellijale
Eesti on tõusnud keskpärase vananemise kantsiks (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas teate, mis on rulaator? See on minu liikumisvahend. Kui lund ei ole, siis liigub hästi. Kui aga sopp on maas, siis on keerulisem. Enne, kui Kristiine poe juurest tagasi tulin, siis olin üleni märg. Talvel on sellega ikka raskem.»
Nii rääkis jaanuaris teiste eakate hulgas üks Kristiine ja Haabersti päevakeskuses paarikümnest küsitletust sellest, mis neid koju aheldab ja millega linnaisad piisavalt ei arvesta.
Kui varem on asulaid kujundatud pigem tööealiste vajadusi silmas pidades, siis nüüdseks on saanud selgeks, et vaid noori ja keskealisi silmas pidav planeerimine pole jätkusuutlik.