Tiina Lokk: ahistamislood meenutavad stalinismiaega – üks süüdistus ja oled riigivaenlane

Mis naiste kriisidest näiteks tähelepanu vääriks? Emade süüdistamine?

Jaa, see on aktuaalne teema, ja olen sellega päri. Miski ei asenda lapse sidet oma emaga, seda ei tohi mitte mingil juhul lõhkuda! See on miski, mida hilisemas elus kunagi heaks teha ei saa. Ma ei eita isa suurt rolli, on palju superisasid. Aga laste eest hakkavad võitlema isad, kes enne suhte karile jooksmist varem väga isad polnudki.

See teema on kogu elu mind õudselt põletanud! Kuritegu on lõhkuda orgaanilist sidet ema ja lapse vahel, kasutades lapse võrdse poolitamise argumente. Ema õiguse ja isa õiguse kõrval unustatakse ära lapse õigus sellele, et tal oleks emotsionaalselt turvaline, ilma psühhotraumadeta lapsepõlv. Sellest ei räägi keegi.

Olete ise ema ja vanaema, kui palju need rollid erinevad?

See on tõsi, et vanaemaks olemine on hoopis teine kui emaks olemine. Saad suhelda lastega hoopis teistmoodi. Vanaemana oled rahulikum, ei lähe enam närvi mingite asjade peale. Noore emana ja esimese lapsega tundsin ennast kohutavalt ebakindlalt. Ja kõik tulevad sind õpetama! Alati tunned end ebatäiusliku emana. Vanaemana oled sellest koormast vaba, sa juba tead ja ei tõmble.

Lastelastele saan endast rohkem anda kui vanaemad tavaliselt. Eriti ühe lapsega kolmest olen palju koos olnud, kui tütar väga raskeati haigestus. Hoidsin seda väikest, et mu tütar saaks taastuda, nüüd on, jumal tänatud, kõik hästi. Kõige vanem on mul seitsmeaastane, siis 2,5 ja kõige pisem on seitsmekuune. Vanaema olla on nii tore!

Jään ilmselt surmani tundma süümepiinu oma laste ees, et sain nendega koos olla liiga vähe. Pidin olude sunnil nii palju ära olema, 90ndatel olin ainuke inimene peres, kes pidi meie seitsmeliikmelist leibkonda toitma, elu keeras nii. Minu abikaasa, tema kaks last, meie ühised kaks last, vanaema ja koer ka veel juurde. See oli väga raske.

Üks raske teema, mis on kuuldavaks saanud, on ahistamine. Ohvrit peab aitama. Kuid vahel tundub mulle, et süüdimõistev otsust tehakse liiga kergekäeliselt. Mida teie naiselik elutarkus selle kohta ütleb?

Ahistamislood praegu tuletavad mulle meelde stalinismiaega, kui piisas sellest, et üks naaber läks ja koputas. Olidki riigivaenlane, keegi ei hakanud kontrollima, rohkemat ühe elu hävitamiseks polnudki vaja.

Meil on ka PÖFFil olnud selline juhtum. Võtsime võistlusprogrammi ühe India režissööri filmi ja kohe tuli teade: India festivalilt võeti see film juba maha, kuna tegemist on ahistajaga. Mina püüan alati pea kaine hoida, nii palusin fakte, mis seda kinnitaks. Ma tahtsin enne kindel olla, et tegemist on ahistamisega, kui hakata lippu lehvitama ja kedagi maha võtma. Materjalidesse süvenedes selgus, et pigem on kannataja hoopis mees. Kuulsal režissööril hakkas järel käima üks noor neiu, ja kuna ta teda kätte ei saanud, siis suure vihaga esitas süüdistuse hoopis mehe vastu. Sõnumivahetusest ja faktidest tuli see nii selgelt välja! Konsulteerisin juristidega, et täiesti kindel olla, ning me jätsime filmi kavasse. Mehel oligi õigus, ta oli tegelikult ohver, aga avalikkus oli juba hukkamõistva otsuse teinud.

Debüütfilmide võistlusprogrammis on üks väga huvitav Ungari film «Vaikne vaikus» ahistamise teemal. See pole mustvalge, jätab küsimuse õhku ja paneb vaataja mõtlema. Tüdruk armub oma muusikaõpetajasse. Tema fantaasia läheb lendu nendest puudutustest, mida pilli õpetamiseks on vältimatu teha. Kuid tüdruku peas tähendab see midagi muud... Kuna mees tunnetele ei vasta, hakkab tüdruk teda süüdistama ahistamises. See on väga tundlik teema ja filmi kaudu saab inimestel aidata mõista mõlemat poolt.

Võrdõiguslikkuse teema on teravalt päevakorral, millised on teie vaated?

Mul on selline tunne, et praegu me räägime kõikidel nendel teemadel, mida ma tavaliselt avalikkuse ees väldin. (Naerab.) Ju siis on seda vaja, et see soon on lahti.

Filmikunstis on selline liikumine: 50:50 20:20. See tähendab, et aastaks 2020 on kõikjal naiste ja meeste esindatus võrdne. Meeskonnas on 50 protsenti naisi, võistlusprogrammis filmiloojate hulgas ja nii edasi.

Huvitaval kombel on mind selle teemaga rahule jäetud. Film on tegelikult meeste maailm – umbes nagu laeval, kus siiani öeldakse, et naist seal olla ei tohi. Tippfestivalide direktorid on kõik mehed. Välja arvatud mina. Ainuke naine, kes on filmifestivali nullist üles ehitanud ja viinud ka ise A-klassi. Nii et olen päris erandlik nähtus.

Kasutades seda, et olen ise naine, ütlesin oma arvamuse otse välja, las tulistavad mind siis sõelapõhjaks või mitte. Olen päri sellega, et naised peavad saama võimaluse. Ja ma oleks erakordselt ebaaus, öeldes, et pole nooremana tunnetanud ahistamist ega meeste üleolevat suhtumist. Kuid sellegipoolest oleksin naisena kohutavalt solvunud, kui minu film võetaks võistlusprogrammi mitte sellepärast, et see on professionaalselt tugev, vaid pelgalt kvoodi alusel. Võib-olla see arvamus on karm, aga naised ei vaja hinnaalandust selleks, et läbi lüüa.

See on julge avaldus.

Kindlasti ma saan feministide rünnaku kaela, aga sõbrad – see on ju kahepalgeline. Ühelt poolt karjume, et ärge tehke mulle ust lahti, ja kui lilli kingite, siis ahistate mind. Aga professionaalselt ootame, et palun tehke mulle nüüd kõik uksed lahti, sest et ma olen naine!

Kujutage nüüd ette! Lähen kirurgi juurde, kes on kvoodi alusel kohale pandud, aga tegelikult ei ole hea professionaal. Kui ta teeb ebaõnnestunud lõikuse, siis patsiendina sa ju ei ütle: pole midagi, pole midagi – sa oled naine! Kõik võiks olla mõistusepärane.

Ebavõrdse kohtlemise probleem on täiesti olemas, seda ei tohi mingil juhul eitada! Vanas Euroopas, näiteks Prantsusmaal võib pealispind paista jube ilus, aga hakkad süvenema ja pilt on väga nukker: suhtumine naistesse on uskumatult alavääristav. Meil Eestis on selle kõrval lilled ja õhupallid.

Probleemile tuleb tähelepanu juhtida, sellised liikumised aitavad mädapaised lahti lõigata, ja ma toetan neid kodanikuna, aga mitte professionaalsuse hinnaga. Mu lapselastest kaks on tüdrukud, muidugi ma tahan, et nende noorus oleks turvalisem, ja tänu seda tüüpi liikumistele see kindlasti ka on.

Mis aitaks naistel läbi lüüa ja end maksma panna?

Enese tõestamine naisena võib natuke kauem aega võtta ja satud karmimatesse oludesse, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Olen terve elu püüdnud oma võimete suhtes objektiivne olla ja ennast oma tegudega maksma panna. Mõelnud nii, et kui ma pole professionaalina piisavalt hea, siis ega ei aitaks ka see, kui mees oleksin. Kui oled andekas, tark ja töökas, siis sa sinna sambla alla peitu ei jää.

PÖFFi meeskonda ma samuti kvoodi alusel ei komplekteeri. Ma olen ju normaalne inimene, tean, et kollektiivis peab olema tasakaal. Mul on seal kõiki: eri rahvusi, vähemusi, kõike. Aga võtan inimese tiimi sellepärast, et ta on hea.

Mulle ei meeldi juhina võtta tiimi endast lollimaid. Parim meeskond on võrdväärsed partnerid. Ma ei taha, et tiim oleks nagu jalgpallimeeskond: vilistad hommikul ja kõik on reas. Inimestel peab endal pea otsas olema.

Film on hea võimalus elada läbi palju elusid ja vaadata, mis juhtub. Kui osata järeldusi teha, aitab see näha põhjuste ja tagajärgede seoseid, elu ette näha.

See on just see, millest tulevad minu konfliktid mu oma lastega. Olen oma elus näinud nii palju filme, mu peas on talletunud nii palju lugusid ja arvestades minu aju eripära, on need seal kõik süsteemselt. Lisa siia elukogemus ja saad aru, et elus on väga kindlad mustrid, mis korduvad.

Nüüd, kui minu lapsed või lähedased sattuvad mingisse situatsiooni, hakkab mu ajuraal kohe tööle: näen, kuhu see lugu edasi areneb, millist teed mööda saab minna, kus on karid. Ja elu on näidanud, et enam-vähem nii ongi. Aga teisel on seda raske uskuda, tema tahaks uskuda oma pettekujutlust.

Filmid panevad teinekord ka fantaasia liiga elavalt tööle. Näiteks psühholoogilised trillerid. Kui kolisin omaette maamajja, siis ehmusin alguses iga krõpsu peale ning nägin seal oma silmade ees kõik Hitchcocki filmid ära. Nagu iga asi siin elus on hea ja on halb.

On teil filmižanride seas ka oma lemmikud?

Piiride teema on terve elu minu jaoks olnud üks suur küsimärk. Võib-olla sellepärast, et mulle endale meeldib piire ületada. Olgu see elus või kunstis, piiride ületamine on minu jaoks hästi hõrk. Kui film, tants, muusika moodustavad mingi erilise kombo, siis võin täitsa pöördesse minna! Mulle õudselt meeldib! Ei saa öelda, et mulle ei meeldi puhtad nähtused, aga segunemised ja pooltoonid on elusamad.

Filmimaailma sattudes taipasin, et olen keset oma lemmik-lillepeenart, mis liidab kõik kunstiliigid. Ja ühel hetkel saad aru, et kõik filmides on võetud elust, olgugi väljamõeldud maailmaga läbi põimitud. Ka kõige suuremad perverssused ei ole fantaasiad, vaid reaalsus. Minu jaoks oli see väga huvitav avastus.

Publikul on etteaimatavat formaati palju kergem seedida. Kui film sunnib kaasa mõtlema, siis see on ju väsitav. Igaüks ei viitsi.

Sellepärast ongi meelelahutustööstus ja lihtne Ameerika film nii tugev, ja see on normaalne, inimlik. Elame stressirohket elu ja vaatame midagi, mis on nagu kiirtoit – siuh sisse, siuh välja, ise pole vaja midagi teha.

Paljud filmid on erakordselt täpse psühholoogia peale üles ehitatud formaadid. Kõik on välja mõõdetud – kus tuleb pisar ja kus naer. Terve teadus on sinna rakendatud.

Kui me alustame festivaliga, ütlesid paljud sõbrad: lollakas, milleks sa pead oma elu rikkuma? Kellel neid sinu autorifilme üldse tarvis on? Kas sa tõesti ei taha enam kunagi rahulikult elada? Muidugi neil oli õigus, mis seal salata. (Naerab pikalt ja rahulolevalt.)

Aga selgus, et mõtlema panevaid filme on tarvis. Mina ei ole 23 aasta jooksul latti alla lasknud ja PÖFF on kõige suurema külastatavusega kultuuriüritus. Festivali edukus tõstab eestlaste mainet maailma silmis.

Filmi vaatamine pole ohutu, elamusest ajupesuni on vaid väike samm. Nõukogude ajal püüti inimeste mõttemaailma filmide abil kontrollida, aga kuidas on nüüd?

Täpselt samamoodi. Film oli, on ja jääb kõige suuremaks masside mõjutamise vahendiks! Seda Lenini tsitaati pole keegi tänase päeva seisuga ümber lükanud.

Võta või Ameerika filmid, mis meelelahutusliku vormi kaudu meie mõtetega manipuleerivad. Kui palju on tulnud selle kaudu Ameerika kultuuri, eluviisi, suhtlemisstiili, isegi unistusi.

Sellepärast ei saagi ma aru, miks Eesti valitsus ei investeeri vääriliselt filmi arengusse.

Miks on oluline suurfilme siia tuua? Viiel kaadril Nolani filmis Tallinnast on suurem väärtus kui ükskõik millisel reklaamikampaanial ja see annab palju kõvema tulemuse.

Kvaliteetselt tehtud film on kõige universaalsem vahend, et viia maailma sõnum, mis loomad me siin Eestis oleme. Milline on meie kultuur, loodus, keskkond, kuidas me oma probleeme lahendame. Film on parim mainekujundus.

Filmil on tugeva mõjutajana ka varjupool. Inimesed ei anna endale alati aru, millega oma aju toidame. Kas see arendab või lülitab mõistuse hoopis välja?

See on just see, mille vastu olen üritanud terve oma elu võidelda! Ise saab harjutada ennast andma vaimule seda toitu, mis mõtlema sunnib.

Mingil tasandil on kerge meelelahutus kindlasti tarvilik, pärast väsitavat päeva ei taha väga sügavamõttelist filmi. Aga mingil hetkel tekib jube nälg. See on nagu nälg hea raamatu järele! Mul on hirm, et meie oma massimeedia ja telekanalid nivelleerivad ajukurdusid ja latt läheb aina allapoole. Luuakse eeldus, et vaataja midagi sisulist, seda, mis mõtlema paneks, enam üldse ei tahagi.

Ma muidugi ei julge rääkida kogu eesti rahva eest, ma ei tea ju, millest huvitub inimene Paides, aga tean kindlalt ühte asja: minu meelest me alahindame eestlast. See on mõttelaiskus ja mugavus. Kus iganes ma inimestega suhtlen, olgu taksos või poes, alati satun intelligentsete inimeste peale. Pole õige, et inimesed üldse mõtelda ei taha. Eesti rahvast ei tohi alahinnata!

Mõtlemise teemalt on hea minna arutelude juurde hariduses. Kas hindame või laseme lastel niisama hõljuda?

Nõudlikkus peaks jääma ja mingid mõõdupuud samuti. Mis oli minu ajal teisiti: õpetajad väga sagedasti mõnitasid lapsi. Seda loomulikult ei tohi teha.

Kuid see läheb ka tasakaalust välja, kui koolis on kõik tšill, ärme võistle ega pane hindeid – elu on ju täiesti teine! Mis siis saab, kui sa eluks üldse valmis ei ole? Mul on hirm, et kui püüda ära hoida kõiki pingeid laste elus, tekib neil hiljem hoopis rohkem psüühilisi traumasid.

Maailm on väga stressirohke. See infohulk, mis meid iga päev ründab, see elurütm, kus me oleme 24 tundi ööpäevas kättesaadavad – lülitad ennast ühest allikast välja, tullakse teisest kanalist ikka sisse. Tahame või ei taha, elutempo läheb aina kiiremaks ja maailm nõudlikumaks, me ei saa selle jaoks ette valmistada inimesi, kes lähevad aina nõrgemaks.

Töö on pingeline ja tempokas eriti just noortel, kes peavad ennast kehtestama ja tõestama. Olen mõelnud, et eluetapp, kuhu ma kindlasti tagasi minna ei tahaks, on kahekümnendad ja kolmekümnendad aastad. Ma vihkasin seda aega! Sa oled loll, ei tea üldse veel, kes sa oled või kelleks saada tahad, aga kõik nõuavad ja ootavad sinult ei tea mida. Lendame kapist välja nagu koiliblikad ja mõtleme, et kõik plaksutavad. Aga tegelikult keegi ei oota sind!

Mäletan, kui tuli see teooria, et lastel pole vaja end suuliselt väljendada. Tahvli ette vastama kutsumine tekitab liialt pinget. Mina sain sellest kuuldes täiesti šoki. Küsisin: aga kuulge, sõbrad, kuidas noor inimene siis õpib ennast väljendama? Kuidas ta õpib esinema ja analüüsima, elus ei saa selle oskuseta kusagil hakkama.

Mida põlvkond edasi, seda vähem julgetakse otse suhelda või avalikult sõna võtta. Eneseväljendusoskus ongi langustrendis. Mis edasi saab?

Juba pikemat aega tegutseb meil põlvkond, kes muudkui saadaks sõnumeid. Ütlen: palun võta telefon, saad kiiremini asja lahendatud. Ei! See telefonitoru on nagu ma ei tea mis hirmus asi, seda kardetakse. Silmast silma kohtumist kardetakse nagu tuld.

Aga kuidagi nad saavad hakkama, sest teisel pool on samasugused.

Kui oled see, kes julgeb suhelda, oled nagu teerull, mis sõidab kõigest üle. Näiteks mis saab siis, kui lähen selle noore inimese juurde, kes on harjunud suhtlema ainult SMSidega, ja paristan talle kõik otse välja? Ta hangub ära!

See on resultaat, kui inimesel puudub väiksemgi kogemus kellegi ees rääkimisega. Ja öelda oma mõtted avalikult välja ongi nagu striptiisi tegemine, see vajab julgust.

Äkki noored ei ole pihta saanud kõigile kasudele, mis otsekontaktiga kaasas käivad? Infot saab vahetada ükskõik kuidas, otse suheldes luua emotsionaalset kapitali. «Teenid» rohkem?

Aga meie paneme «emosid», ütleks noored selle peale. Kui palju konflikte tekib sellest, et kirjalikku teksti tõlgendatakse erinevalt! Seal on nii palju nüansse, mille peale saab surmani solvuda. Otsesuhtlust ei asenda miski.

Ma tahaksin loota, et nii nagu kõik asjad ühiskonnas käivad sinusoidselt, oleme distantses suhtluses jõudnud kulminatsiooni. Mõne meelest on see põhi, teise meelest tipp. Aga ma tahaks uskuda, et kõik liigub taas tasakaalu poole ja suhtlus inimeste vahel ei kao.

Suhtlemistõrksuse tagajärjed on juba näha: üha rohkem on üksikuid inimesi.

Siit tuleb nüüd välja, et ühiskond sureb kord välja? Ei ta sure! Mulle tundub, et noorte hingeelu tänapäeval on raskem kui mul omal ajal. Tõsiselt. Nad peavad rohkem oma probleemidega ise hakkama saama. Juba peredes jääb omavahelist suhtlust üha vähemaks, igaüks läheb oma tuppa, istub oma kanalis, lähedasi kontakte on üha harvem. Minu meelest on see tohutult oluline, et sa säilitad suhted, investeerid sellesse, et lapsevanamana jääd oma lastega lähedaseks ka teismelisena ja täiskasvanueas. Need on ju talle ka kõige raskemad aastad! Paljud lapsed jäävad täitsa üksi oma muredega. Nad on üksikud, ka oma hinges üksikud, ja tihtipeale sellest tulenevalt ka depressiivsed.

Praegu käib arutelu, kas kehaline kasvatus peaks kohustuslik olema. Mulle tundub, et seda on hoopis rohkem vaja vaimse tervise kui kehalise tugevuse jaoks.

Arvamusi on ju palju, oma kogemuse põhjal ütlen: kindlasti peab sport olema! Mina mõtlesin ikka tükk aega, mille pagana pärast ma tegin kümme aastat kergejõustikku. PÖFFi tehes sain aru: sport on andnud mulle oskuse pikaks pingutuseks oma jõuvarusid planeerida, tohutu stressitaluvuse ja harjumuse pingutada. Mida pingelisem periood, seda kiiremini mu aju töötab. Kiire mõtlemine ega nägemine pole aastatega ähmastunud, ma ei kanna ka prille. Pingelises olukorras tunnen ennast nagu kala vees.

Pingutamisvõime on treenitav nagu kõik muu elus?

Regulaarse pingutamise kogemust on tarvis. Ühelt poolt olen ma õudselt selle poolt, et kool muutuks pingevabamaks, oleks lapsesõbralikum.

Kui ma tuletan enda kooliaega meelde, siis see nüüd lapsesõbralik küll ei olnud. Olen isegi lapsepõlves tahtnud Kopli metsas surnuks külmuda, sest kool tekitas minus sellist õudust. Rääkimata sellest, et väike laps läks kooli, seljas hiigelsuur portfell kõigi õpikute ja guaššvärvidega, teises käes suusad, ja loksus seal kolinal bussis. Aga see kõik sai üle elatud ja suudan stressi taluda. Väljaspool kooli kasvasin roosas udupilves, elu oli ilus ja vanemad ülioptimistlikud, ma usaldasin kõiki nagu kutsikas. Aga ühel hetkel pidin astuma tõelisse ellu. Maandusin nagu jõuluingel porilompi.

Laste piiritu hellitamine pole hea?

Oi, ma olen ise ka seda viga teinud! Ma olen täielik kanaema. Olin ise väga uudishimulik, ja mis seal salata, küll ma ikka ise ka otsisin neid seiklusi ja süsi oma pea peale. Olen elus väga palju huvitavat kogenud, aga on ka selliseid kohti, kus oleksin võinud elust ilma jääda. Seetõttu ma nii väga püüan oma lapsi säästa kõigist neist katsumustest, mida ise läbi elasin. Tahtsin teha nende tee selliseks, et oleks võimalikult vähe nurki, kuhu ennast ära lüüa. Aga mõistagi mul ei õnnestunud see!

Ega sa ei saa kätt ette panna, et ära sinna kuristikku kuku, kui karma kisub. Eks me kõik teeme vigu ja pärast saame oma laste käest tagasisidet, mida oleme valesti teinud.

Mis tagasisidet olete lastelt saanud?

Oi, nad on mind ikka kõvasti rehitsenud. Kõige rohkem ongi see, et olen liigse emaarmastusega mõne asja ära lämmatanud, laskmata neil endil kukkumist kogeda. See on nii piiri tunnetamise küsimus.

Aga olen õnnelik, et mul on lastega erakordselt hea kontakt. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga side pole kunagi kadunud – oleme kõik väga lähedased, samuti eksabikaasaga. Ma arvan, et üks vanemaks olemise raskemaid asju oma õppetundide vastuvõtmine. Kui lapsed saavad täiskasvanuks ja hakkavad tegelema eneseanalüüsiga. Ma olen seda väga soosinud ja oma vigu tunnistanud. Jah, ma olen need vead teinud – kuidas me saame edasi minna? Lapsele on see erakordselt oluline ja aitab lapsepõlve valusad punktid lahti harutada.

Minu põlvkonna ajal ei olnud seda võimalust. Kui ma oleks hakanud analüüsima, mis mu ema valesti tegi, oleksin lennanud sealt korterist nagu viuhti!

Annan endale aru, et ma ei ole temperamendi poolest tüüpiline eestlane. Itaalias ma oleksin ehk tavaline, siin olen nagu mingi energiapomm kogu oma kiire mõtlemise, emotsionaalsuse ja otseütlemisega.

Otsekohesuse järele tundub praegu inimestel olevat nii tohutu nälg, et aktsepteeritakse isegi rumalat lajatamist, peaasi, et otse.

Kui sa arvad, et inimesed seda janunevad, siis minu elukogemus ütleb, et ega nad ikka väga ei janune küll. Eks mul on mahlased ütlemised ka – mõnda ajavad hullult naerma, aga vahel võivad ka nutma panna.

Mina tegin selle endale selgeks siis, kui olin 25-aastane. Mäletan seda nii hästi. Tulin Tallinnfilmi tööle ja seal olid toimetuse kolleegiumi koosolekud, kus mitte keegi mitte midagi otse ei öelnud. Sa ei kujuta ette, millised need kunstinõukogud välja nägid! Ainult ümmargune mula. Siis tuldi toimetuse tuppa, selle inimese silma alt ära, kelle tööst jutt käis, ja siis läks hekseldamiseks lahti. Ja see oli nii jäle! Sõna otseses mõttes jäle, et ma tegin endale reegli: ma mitte kunagi ei valeta, ei ole kahepalgeline ja kõike, mida räägin kellegi selja taga, olen alati valmis ütlema ka inimesele otse. See pole parim viis kõigiga hästi läbi saada, aga mina ei oska teisiti. Ütlen alati seda, mida ma tõesti mõtlen.