Rekonstruktsioon on siis žanr, kus püütakse näiliselt ehedalt taastada mingi ajalõik minevikust ning selle eesmärgi nimel pole keelatud mitte ükski abinõu. Levinum on see võte kinematograafias, seal taastatakse audiovisuaalselt, antud juhul tehakse seda verbaalselt.
Viimase aja Eesti kirjandusest on meil tuua perfektne näide, Enn Vetemaa telliskivi "Gustav Naani hiilgus ja viletsus", milles suure autorivabadusega taasluuakse EK(b)P Keskkomitee 1950. aasta märtsipleenum (nn kodanlike natsionalistide materdamine), selle pleenumi loodud õhustik ühiskonnas ning selle õhustiku ühe tekitaja Gustav Naani vastuoluline elu – ühelt poolt kahtlemata tark, teiselt poolt konformistlik hedonist, kes hoolitses vaid iseenda hüvede eest.
Vetemaal oleks kõik justkui dokumentaalne, ometi on see näiv dokumentaalsus parajal määral hoopis müstifikatsioon, milles lugeja veenmiseks kasutatakse ka üpris palju ehtsat dokumentaalsust. Mäletame, et Vetemaa konstrueeris stalinistliku märtsipleenumi kõned, sõnavõtjad olid õiged, kõned aga autori loodud. Ja seda kindla eesmärgiga – iseloomustada toda saatanlikku sündmust täpsemini, kui seda oleks saanud teha adekvaatseid kõnesid avaldades. Ja ainult vastava aja erudeeritud spets teeks vahet, mis on Vetemaal väljamõeldis, mis tõene. Kui temagi.
Terve PRiga on samuti, eriti veel LZga ja LPga, mis käsitlevad siis Vene impeeriumi lõppu, LP tegevus toimubki juba 1917. aasta veebruarisündmuste tulemusel kõigile ootamatult tekkinud Vene Vabariigi algusajas, mil (bolševike kontseptsiooni järgi) kapitalistid haarasid keisrilt võimu. LZ ja LP eripära seisneb veel selles, et neis mõlemas on belletristlik romaanilikkus kahanenud dokumentalistika ja kunstdokumentalistika ees, mõlemad tunduvad olevat pigem publitsistika- kui ilukirjandusteosed, kuna esitatud faktistik nagu ei muutuks kujundeiks, tundub, et tekst rohkem seletab, kui kujutab. Kummati tuleb aga see publitsistika kvalifitseerida ilukirjanduseks, kuna suuresti on tegemist väljamõeldud publitsistikaga, mis ei ole ju midagi muud kui ilukirjandus ühes iselaadses, kaunis modernistlikus vormis.
Esimene asi, mis torkab lugedes silma, ongi teoste konservatiivne vorm ning läbinisti modernistlik ülesehitus. Sama tõdemus kehtib enamiku Solženitsõni teoste kohta, ka kõige kuulsama romaani "GULAGi arhipelaagi" kohta. Kogu PRi struktuuri ja vormi puhul on eeskuju võetud John Dos Passose teostest "Manhattan" ja "USA", seda eesmärki täidab teksti otsekui päevikustamine, tegevuse osadele kuupäevade lisamine, rohked dokumendid ja ajalehetsitaadid, millest üksjagu on tõesed ürikud, teised jälle väljamõeldised.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/07/12722497t1hdfeb.jpg)