:format(webp)/nginx/o/2019/11/06/12718173t1hffc3.jpg)
Ehkki sibulat ostes ei oska keegi pettust kahtlustada, võib ostja saada kohaliku Peipsi sibula asemel hoopis Poolast toodud mugulad või siis taimekaitsejääke täis kohapeal kasvatatud sibula, mis pole ehk küll nii ohtlik kui listeeriaga nakatunud kala, aga kindlasti mitte see, mida soovime.
Ennast viimaseks mohikaanlaseks nimetav Konstantin Avvo, kes peab Kolkjas Kostja sibulatalu ja kasvatab seda nõutud toidumaitsestajat vanausuliste iidsete tavade kohaselt, ütleb, et ega temasuguseid enam palju jäänud ei ole. Ta kardab, et see teravpehme maitsega Peipsi sibul, mida inimesed suve lõpul lähedalt ja kaugelt Peipsi ääres ostmas käivad, peagi hoopis ära kaob.
Selle aasta saagi hindab mees veidi paremaks kui eelmise aasta oma. Tema sibulatalus oli see 3,5 tonni ligi. Milline oli kvaliteet, selgub alles kevadel, kui on selge, kuidas säilis. Erilist kahtlust siiski pole, sest koristamise ajal olnud hea ilm lubas mugulaid korralikult kuivatada. Seda näitas ka Peipsi järve suhteliselt madal veetase. „Mulle on juba helistatud ja kiidetud, et on hea sibul,” kiitis rahva seas Kostjaks hüütud mees oma selle aasta saaki, millest suurema osa on püsikliendid selgi aastal tal kodust ära viinud.
/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)