/nginx/o/2020/04/16/13058205t1h84a4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/04/12715011t1h096c.jpg)
Millised oskused ja omadused aitavad tulevikus üha sagenevate hädaolukordadega toime tulla, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika teadur Kati Orru.
Tellijale
Kati Orru: hädaolukorras määravad suhted rohkem kui positsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljutine torm pani proovile meie ühiskonna säilenõtkuse (ingl resilience). Ehkki paljud inimesed teevad senini jõupingutusi, et tavaelu taastada, peab igaüks meist nüüd mõtlema, kuidas järgmise tormi, üleujutuse või elektrivõrgu rünnaku ajal paremini toime tulla. Lootma ei saa jääda ainult riigile, meil endil lasub vastutus oma heaolu eest ja inimlik kohustus toetada nõrgemaid.
Õnneks on meil enneolematult hea loodusteaduslik teadmine tõenäolisest kliimaarengust, mis aitab ennetada äärmuslike ilmaoludega kaasnevat kahju. Näiteks on teada, et kõigist Euroopa piirkondadest ootab just Põhja-Euroopa alasid tulevikus kõige suurem tormisuse tõus. See tähendab nii tormide intensiivsuse kasvu kui ka äärmuslike tsüklonite sagenemist (Mölter jt, 2019). Ka Eesti kliimapoliitikas toetutakse eeldusele, et sügiseste ja talviste tormituulte kiirus kasvab senisega võrreldes lähikümnenditel kuni 20 protsenti.
Peale tormide tuleb meil sarnaselt teiste Euroopa piirkondadega valmis olla maastiku- ja metsapõlenguteks või üleujutusteks rannikualadel. Meie lähi-ilma paremaks prognoosimiseks on Eesti ilmateenistus liitunud Euroopa Liidu ilmaennustus- ja hoiatussüsteemidega. Kuigi ilmateenistus hoiatas ka seekord tugevate tormituulte eest, on omaette küsimus, kuidas suudame riskihinnanguid mõista, hoiatusi vastu võtta, sellest lähtuvalt valmistuda ning kogukonda mobiliseerida.