Vahur Kersna: minu mõrtsukbakter paljastatud! No ja edasi? (31)

Oh, ma tõesti tahtsin sinna kontserdile minna!

70ndate lõpu põlvkonnale ei pea seletama, mis bänd oli ELO. Ja ma ei räägi sellest käkerdisest, mis neli aastat tagasi ELO Part II nime all Nordea kontserdimajas kummitas, vaid ikka päris ELOst, Jeff Lynne’i omast. Vabandust, ma ei lõpeta veel ohkimist. Oh jah! Nii kontserdi- kui lennupiletid olid meil pool aastat ette ostetud. Show pidi toimuma Amsterdamis mullu 29. septembril. Ja toimuski. Aga ilma meieta.

Väljalennu-eelsel päeval lebasin mina, keel ninast väljas, otsekui tühjast tõusnud 40-kraadise palavikuga lääbakil voodis. Pea valutas, mõte toksis tühja. Abikaasa ei saanud aru, kust see tuli või mis see nüüd on? Pikalt üritas ta veenda mind pükse jalga tõmbama ja EMOsse minema. Võimatu, ma ei suutnud end püsti ajada. Polnud tahtmist ega jõudu. Kui Liina oleks tööle läinud ja jätnud mind «toibuma», oleksin tõenäoliselt sinnasamasse otsad andnud.

Lõpuks vedas abikaasa mu sõna otseses mõttes seljas autosse.

EMOst ei mäleta ma midagi. Läbi udu ehk häguselt, kuidas ühel hetkel ümbritsesid mind arstide murelikud näod. Keegi küsis midagi. Minul oli ükskõik. Täiesti ükskõik.

See oli listeeria.

Tänu kolleeg Anna Pihli visale tegutsemisele tean ma nüüd, et minugi puhul oli tegu seni vaid M.V.Wooli kalatehasest leitud kurikuulsa bakteritüvega ST 1247. Mõrtsukbakteriga, mille kontol meie seniste teadmiste põhjal on 26 inimese haigestumine ja seitsme loojakarja minek.

Nüüd ma siis tean, kust see tuli. Aga mida selle teadmisega peale hakata?

Ma tõesti ei tea.