:format(webp)/nginx/o/2020/05/24/13117342t1h6558.jpg)
/nginx/o/2019/10/31/12704013t1h5096.jpg)
Kui kaugele me oma mugavuse ihalusega läheme ja mis siis saab, kui otsekui imeväel toiminud mugavust ühel päeval ei ole, kirjutab kolumnist Els Heinsalu.
Tellijale
Els Heinsalu: pantvangi võttev mugavus (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puupliidi ja arvelauaga söökla elab oma elu edasi ka siis, kui elektrit ei ole. Ja sööjad on ilmselt väga tänulikud, et selline koht on veel olemas.
Kui me oma kodus remondiga kunagi allkorrusele jõuame, siis on minu kindel tahtmine, et kööki peab tulema puupliit. Selle mõtlesin ma juba ammu välja. Pärast seda, kui olime ühel õhtul koju jõudnud ning elekter läks ära, enne kui elektripliidil hauduvad juurviljad olid küpseks saanud. Gaasikatel lülitus loomulikult ka välja ja õues polnud üldse soe ilm.
Õnneks on meil kodus alati küünlaid ja tikke, taskulampegi paar tükki ning kamin. Söögiga oli tol õhtul aga kehvasti.
Puupliidiga viskad aga tule alla ja paned poti või panni tulele. Puupliidil saab ka vett keeta, et teed või kohvi teha. Samuti saab pajas pesuvett soojendada, kui elekter peaks nii kauaks ära jääma, et boilerist saab soe vesi otsa.
Tegelikult olen ma oma elust 18 aastat niimoodi elanud. Elektrikatkestused polnud just kõige suuremad õnnetused.
Loomulikult on ahiküttega elamisel omad ebamugavad küljed, mäletan veel väga hästi. Hommikuks võib tuba veidi jahe olla, koju tulles ei pruugi soe tuba sind oodata. Puid on vaja muretseda ja tuppa tassida. Tule tegemine võtab oma aja.