:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12701171t1h21ad.jpg)
Väikeriikide püsimise ainus, ehkki habras garantii on reeglitepõhise maailma säilimine, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.
Tellijale
Karmo Tüür: väikeste majakate valgus (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikeriikidel on kanda eriline roll. Nende ülesanne on olla majakas suurriiklike huvide meres, geopoliitika karide ja suurkapitali kõikematvate lainete vahel, mille hulluses purunevad riigid ja rahvad.
Sellised kentsakalt poeetilised mõtted tulid pähe, osaledes Teaduste Akadeemia ruumes konverentsil «Väikeriikide mõju maailmapoliitikas: Eesti võimalik mõju». Esitleti kahte väga eriilmelist mõttepaberit, osalejateks praktiseerivad poliitikud, alates Eesti presidendist kuni samavõrra praktiseerivate mõtlejateni nagu Teaduste Akadeemia president.
ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuse lähenedes on sedasorti arutelud enam kui olulised. Ei, muidugi ei tasu tegeleda soovmõtlemisega, nagu avaneks Eestil võimalus kogu maailma kohe ja korraga paremaks paigaks muuta. Kuid samas on meil vajadus ja võimalus vähemalt endale selgeks mõelda, mida me siiski tahame selles segases mängus nimega maailmapoliitika.
Eesti on väikeriik selle sõna igas mõttes. Kuid samas: absoluutne enamik maailma riike on väikeriigid või vähemalt peavad ennast selleks. ÜROs on kombeks välja tuua väikeriigi mõõdikuna 10 miljonit elanikku. See arv on aga ammu ajale jalgu jäänud, pakun välja oma rehkenduse.