Andre Krull: milleks Eestile väliskaubandus- ja IT-minister? (2)

Vaidlused selle üle, kas e-riigi tiiger magab või ei, on suhteliselt asjatud olukorras, kus riigieelarvest ei leita raha ei olemasoleva taristu ega ka loodud protsesside nõuetekohaseks ülalhoidmiseks, ning juhul, kui automatiseerimisse investeeritakse ainult siis, kui õnnestub eurovahenditest tekitada poole miljoni eurone projekt. Imetlus Eesti e-riigi vastu on teenitud meil välja tervet ühiskonda ja erasektorit läbiva turvalise niidistiku kudumise eest eelmistel aastakümnetel, kuid kui me ei lisa uute tehnoloogiate pakutavaid võimalusi, kaotame peagi eestvedaja rolli.

Vaatame esmalt konteksti ja suurt statistikat: võrreldes 2016. aastaga IKT-ekspordi osas, kus telekomi-, tarkvaraarenduse- ja IT-seadmete müük Eestist välja küündis ühe miljardi euroni, on maksuameti kolmanda kvartali näitajate baasil enam kui tõenäoline, et tänavu on ekspordimaht üle kahe miljardi. Need arvud ei sisalda IT-intensiivseid ärimudeleid, mis klassifitseerivad ennast teiste tegevusalade alla, olgu selleks Cleveron või Transferwise.

Mis puutub järelkasvu, siis ülikoolis välja õpetatav tudeng teenib enda hariduse maksumuse riigikassasse maksutuluna tagasi kolme-nelja aastaga. Kuigi ülikoolidest jõuab iga aasta tööjõuturule vaevu 1000 IT-tudengit, on info ja side valdkonna töötajaskond kasvanud üle 30 000 inimese – nende pealt makstakse iga kuu tööjõumakse üle 30 miljoni euro. Sel aastal lisandunud 700 kõrgelt kvalifitseeritud töötajat välisriikidest turgutab riigieelarvet aastas umbes kümne miljoni euro jagu.