:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11834187t1hede4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/28/12694712t1hb9e9.jpg)
Eesti poliitilises kultuuris torkab silma kadedus, invidia, kirjutab kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.
Tellijale
Linnar Priimägi: kadedus – poliitiline peapatt (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laialt käibib vildakas väljend «seitse surmapattu». Bertolt Brecht pani selle oma näidendi, Marc Chagall ja Otto Dix oma piltide pealkirjaks ning David Fincheri film «Seitse» külvas tolle mütoloogilise kontseptsiooni arvuka vaatajaskonna teadvusse.
Katoliku kirik, kust asi hargnema hakkas, ei piiritle surmapattude arvu seitsmega – absoluutselt iga ränk patt, mis pannakse toime teadlikult ja meelsasti, läheb kirja surmapatuna ja lahutab inimese ristimisel saadud pühakstegevast armust. Nood seitse, millest enamasti jutt, ei ole mitte surma-, vaid peapatud – õieti loomuvead, «otsekui allikad, millest teised patud alguse saavad»: superbia, avaritia, luxuria, invidia, gula, ira ning accidia. Traditsiooniliselt tõlgitakse nad: uhkus, ihnsus, ebakasinus, kadedus, ebamõõdukus söömises ja joomises, viha ja laiskus, aga need vasted annavad üksnes pealis- ja ligikaudse ettekujutuse silmas peetud kompleksidest.