/nginx/o/2018/11/23/11595909t1h3381.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/24/12684394t1h68eb.jpg)
Oleme abikaasaga lapsi kasvatades lähtunud kindlast põhimõttest: me ei valeta neile kunagi. Ka halbades olukordades mitte.
Tellijale
Ka surnud kass õpetab maailma mõistma (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme püüdnud lastele maailma seletada võimalikult täpselt, ilma suurema ilustamise või lihtsustamiseta.
Kui teepervel lamab surnud kass, siis ei juhi ma oma laste pilku mujale, vaid me läheme koos vaatama, mis toimub loomaga pärast surma. Valame koos ehk paar pisaratki – sest surmaga kaasneb ju valu ja kannatus.
Kui laps end vigastab ja verd nähes nutma hakkab, ei torma ma haavale plaastrit panema, et verd ja haava lapse pilgu eest peita. Selle asemel oleme koos vaadanud videot haava paranemisest, olen selgitanud neile fibriini ja trombotsüütide funktsioone. Ja seda, et parim ravi marrastusele on vee ja seebiga pesemine, sest see loob ebasoodsad tingimused bakteritele.
Kui kumbki poistest uurib, miks lambid põlevad, siis räägib mu abikaasa elektronide liikumisest, pooljuhtidest, ergastunud aatomitest ja footonitest.