Priit Pikamäe: süüta süüditunnistamise poole?

Mõni aeg tagasi sai valitsuselt märkamatult heakskiidu karistusseadustiku muutmise eelnõu alapealkirjaga «Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid». Juristid on juba ammu harjunud kehtiva õiguse lakkamatu muutmisega, mistõttu parlamenti suunatavate eelnõude permanentsele voole ei pöörata suuremat tähelepanu. Kõnealune eelnõu väärib seda aga kindlasti, sest selle kehtestamise tulemuseks võib muuhulgas kujuneda ei rohkem ega vähem kui süüprintsiibist loobumine karistusõiguses. Viimane poleks aga mingi pisike novell seadusandluses, vaid põhimõtteline katse aega tagasi pöörata. Karistusõiguse pikk ajalugu on olnud pidev liikumine vastutuse aluste täpsema määratlemise poole. Iseäranis õigusriigis ei tohi riigivõim kedagi kriminaalkorras meelevaldselt karistada, vaid see saab toimuda üksnes vastutuse kõigi eelduste täidetuse korral. Süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas ei tähenda üksnes toimepandud kurja eest tasumist, vaid ka süüdlase ühemõttelist hukkamõistu riigi ja ühiskonna poolt, sealhulgas tema kandmist karistusregistrisse. Seetõttu on üldtunnustatud, et süütegu saab olla vaid isiku süüliselt toime pandud tegu. Nüüdisaegne õigusriiklik karistusõigus ei aktsepteeri seega objektiivset vastutust, s.o vastutust vaid põhjustatud kahjuliku tagajärje eest, vaid nõuab kinnitust selle kohta, et toimepanijal oleks olnud võimalus seda ära hoida. Teisalt nõuab ka õiglase karistuse mõistmine seda, et oleks välja selgitatud, kas süütegu pandi toime tahtlikult või ettevaatamatusest ning muud süü suurust mõjutavad individuaalsed tegurid.