:format(webp)/nginx/o/2020/01/08/12859586t1h4dd8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/23/12680743t1hb692.jpg)
Kultuuriloolisi paiku tähistavatest nn pruunidest viitadest Eesti maanteede ääres ja võitlusest õ-hääliku piiri märgistamisel kirjutab Tartu Ülikooli Eesti geograafia dotsent Taavi Pae.
Tellijale
Taavi Pae: maanteeameti emakeeleaasta (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On eesti keele aasta ja põhjust rääkida nii ajaloolisest murdekeelest kui ka tänapäeva eesti keele olukorrast. Kuigi sajanditagune murdekeel on paljuski taandunud, esineb meil palju piirkondlikke erisusi, mis reedavad tänaseni inimese päritolu. Üks tuntumaid neist on saarlaste keeles puuduv õ-häälik. Seda Otto Wilhelm Masingu välja mõeldud tähemärki hääldab suur hulk saarlasi teistmoodi kui mandriinimesed. Suurele osale saarlastest on teada ka asjaolu, et mitte kogu saarerahvas pole «hädas» õ hääldamisega.
Ajakirjas Akadeemia ilmus 1997. aastal üks väga sümpaatse pealkirjaga artikkel – «Minu ema keel». Artikli autor on Eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane, akadeemik ning kirjanik Juhan Peegel. Selles imearmsas loos mainib Peegel, et õ-hääliku vahepiiri tuleks markeerida ka maastikul: «Olen naljatamisi öelnud, et see (õ ja ö piir) läheb läbi minu sünnitalu karjamaa […] see piir tuleks korralikult maastikul ära tähistada […] Võiks teha piirikomisjonid, pidada läbirääkimisi, seada sisse vastavad keeleviisad […].»