Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/20/12673352t1h7e86.jpg)
Urmas ei ole päris tavaline kuuenda klassi poiss. Tal on käitumisraskused, mistõttu on ta varem olnud individuaalõppel. See tähendab, et ta ei ole õppinud koos klassikaaslastega, vaid ruumis, kus on korraga ainult tema ja õpetaja.
Nüüd aga on ema otsustanud poisi enam kui tuhande õpilasega tavakooli panna. Ehkki kooli sotsiaalpedagoog ja psühholoog on emale korduvalt selgitanud, et suur kool ei pruugi raske psüühilise erivajadusega lapsele olla parim variant, jääb ta endale kindlaks ja Urmas võetakse kooli vastu.
Poiss hakkab õppima eriklassis, kus teda toetavad eripedagoogist klassijuhataja ja abiõpetaja.
Kui Urmas septembri kolmanda koolipäeva hommikul kooli jõuab, lööb ta kaasõpilaste ees ema näkku. Samal päeval läheb ta kallale klassivennale. Lööb teda näkku ja vastu pead, nii et verd jookseb.