:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/15/12656711t1haa4f.jpg)
Septembri lõpus 1919 alustas Loodearmee oma kõige ohtlikumat, kõige paremini ette valmistatud ja – nagu selgus – viimast jõupingutust Petrogradi vallutamiseks enamlastelt.
Tellijale
Täna Vabadussõjas: Krasnaja Gorka traattõkete ees (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist oli Vene kodusõjaga, millesse Eestil asja ei olnud. Enamlased olid oma agressiivsust ja silmakirjalikkust Eestit rünnates tõestanud, kuid ka Vene valged ei olnud iseseisva Eesti riigi erilised sõbrad. Seetõttu suhtus eesti sõdur nendegi võimalikku võitu paremal juhul ükskõikselt ega tahtnud ammugi Venemaal verd valada, nagu juba korduvalt märgitud. Nende asjaolude mõjul otsustas Eesti väejuhatus, et Loodearmee ofensiivi «Valge mõõk» toetatakse vaid piiratud ulatuses, kõige äärmisel vasemal tiival, mereäärses lõigus. Eesti üksuste ülesandeks jäi koos Ingeri polguga vabastada Ingerimaa. Eestlasi kutsuti omakorda aitama Briti merevägi.