Juhtkiri: Aafrika – lähedane ja lähedal (1)

Siinkohal tuleb kohe täpsustada, et rahupreemia kandidaate ei avalikustata, kuid fakt on, et noort kliimaaktivisti Greta Thunbergi peeti soosikuks. Muu hulgas ennustasid tema auhinnatuks saamist suured kihlveokontorid.

Thunbergi kasuks rääkinud argumendid ei vaja lehti lugevatele inimestele selgitamist. Rootsi tütarlapsest on saanud Maad ähvardavast kliimakatastroofist rääkivate inimeste kaasatõmbaja ja hääletoru, kes avaldab riigijuhtidele seninägematut survet sõnadest tegudeni jõuda. Samas toodi välja ka Thunbergi mittesoosinud asjaolusid, nagu vaieldavus, kas kliimamuutused põhjustavad vägivaldseid kokkupõrkeid, aga ka tema sõnavõttude agressiivsus.

Greta Thunbergi fännidele on sedalaadi põhjendused, nagu ka tõik, et laureaadiks valiti Abiy Ahmed, andnud põhjust väita, et Nobeli rahupreemia jagamise kord on elust maha ja kaugeks jäänud. Ent see ei vähenda kuidagi Ahmedi vaieldamatult väga suurt panust selle heaks, et maailm oleks rahulikum ja lootustandvam paik.

Et laiem üldsus sai Ahmedi saavutustest teada alles nüüd, olgu lühidalt üle korratud: mullu aprillis Etioopia peaministri ametisse asunud mees suutis juba esimese kuue kuu jooksul astuda samme, et lahendada piirikonflikt oma naabri, ühe suletuma ja brutaalsema riigikorraga Eritreaga. Vaid käputäis aastaid tagasi paistis ka Etioopia ise silma vohava korruptsiooni ja muu säärasega, kuid praegu räägitakse riigist üha positiivsemas võtmes.

Natuke kitsamalt annab Abiy Ahmed lootust tervele Aafrikale. Või siis hoopis just läänlastele, kellest suur osa näeb Aafrika mandrit põhimõtteliselt ühe suure riigina. Paradoksaalsel kombel on sellest ignorantsusest praegu isegi pigem kasu.

Etiooplaste ja eritrealaste vihavaen on pika ajalooga ja hulktahuline, nagu keerulised konfliktid ikka. Senimaani on valitsenud arvamus, et nendevahelist verevalamist on sisuliselt võimatu lõpetada. Nüüd, Abiy Ahmedi ajal, paistab see ühtäkki palju vähem võimatu.

Inimkond vajab selliseid edulugusid. Eriti praegu, mil riikide omavahelised suhted näikse muutuvat üha pingelisemaks ja hapramaks.

Natuke kitsamalt annab Abiy Ahmed lootust tervele Aafrikale. Või siis hoopis just läänlastele, kellest suur osa näeb Aafrika mandrit põhimõtteliselt ühe suure riigina. Paradoksaalsel kombel on sellest ignorantsusest praegu isegi pigem kasu, sest Ahmed mõjub seetõttu terve maailmajao esindajana ning saadab meile, eurooplastele, signaali, et Aafrikast ei tule üksnes halbu uudiseid. Kui Etioopia ja Eritrea suudavad rahu poole sammuda, siis miks ei peaks rahumeelsed riigikorrad olema ka mujal Aafrikas võimalikud?

Eesti kui ÜRO julgeolekunõukogu järgmise koosseisu liige peab vaatlema maailma asju kõige laiemal moel ning ka Aafrika probleemid endale selgeks tegema. Seda enam, et Malis on ka meie sõdurid.

Eesti maalikunstnik Ants Laikmaa, kelle töid praegu kunstimuuseumi 100 aasta juubelit tähistava näituseprojektiga eksponeeritakse, maalis etiooplastest ja teistest põhja-aafriklastest portreid juba eelmise sajandi algul. Maailm on tihedamalt koos, kui me arvame.