Eesti ulme kõige kosmilisem teos?

Uue romaani kohta on Jüri Kallas öelnud ajalehes Meie Maa (16.09.2019), et tegemist on ilmselt eesti ulme kõige kosmilisema teosega, mida tegelikult kuulutab ka uhkes kuues (siiski pehmekaanelise) romaani tagakaanetekst. Usaldan siinkohal Ulmeguru, kelle lugemus on minu omast suurusjärkude võrra ulatuslikum, ja kinnitan, et tõsi ta on – peategelane Kalle Moskar on koos oma kaaslaste ja vaenlastega pandud seiklema valdavalt ulgukosmosesse.

Mul oli võimalus 13. septembril Tartus kirjanike majas intervjueerida värske ulmeromaani autoreid uue ürituste sarja „Õhtud eesti ulmega“ avalöögina toimunud esitlusel. Joel Jansile (varem avaldanud ulmeromaane ja jutte kahasse Maniakkide Tänavaga ja soolona J. J. Metsavana pseudonüümi all) on see järjekorras kolmas romaan. Olgu isutekitajana siinkohal mainitud ka, et suve hakul välja hõigatud 2019. aasta kirjanike liidu romaanivõistluse kokkuvõttes noppis Joeli käsikiri „Tondilatern“ auhinnalise teise koha ja jõuab samuti kohe-kohe raamatulettidele.

Maniakkide Tänav on üks produktiivsemaid kodumaiseid ulmekirjanikke, kes alates 1996. aastast on avaldanud kaheksa romaani, viis lühiromaani (novelli) ja arvukalt lühijutte. Küsimuse peale, kuidas sündis romaan „Kosmose pikk vari“, jagasid autorid oma meenutusi, et tegelikult on sünnilugu juba umbes viie-kuue aasta tagune ja peamiselt on juured just nimelt Tänava ja Jansi individuaalses ja ühisloomingus: „Euromant“, „Kaelani vaakumis“ jt lood, mille ideede edasi arendamise käigus kujunes lugu selliseks, et ühel hetkel see n-ö haagiti varasemate tekstide küljest lahti ja kirjutati täiesti eraldiseisvaks kosmoseseikluseks.

Autorite kinnitusel on tegemist sihilikult ulme alamliiki science fiction (lühend SF ehk eesti keeles teinekord ka kasutatav „teaduslik fantastika“) paigutuva teosega. Tänav ütles kommentaariks otsekoheselt, et eesti keeles lihtsalt on tema hinnangul liiga vähe SFi. „Kui küsida näiteks kümme head SF-lugu, siis no ei tule niisama lihtsalt,“ ütles Tänav esitlusel. „Aga võiks olla teistpidi probleem, kui peab kümme head lugu välja tooma – et mida suurest olemasolevast tekstikorpusest võiks sinna võtta ja millised lood peaks siis oma esikümnest välja jätma. Vot siis oleks olukord parem!“

„Head SFi pole tõesti kunagi liiga palju,“ sekundeeris Joel Jans omalt poolt sellele arvamusele.

Head SFi saab sellest romaanist minu hinnangul kogu raha eest. Erinevalt 21. sajandi moodsatest autoritest ei ole Jans ja Tänav kirjutanud sõnaohtrat, õhku täis puhutud romaanitriloogiat. Naljatlemisi üritasin autoreid õrritada, et alla triloogia ei tasuks ju praegu üldse mõeldagi. Esimene osa läheks maailmaloomeks, intriigi lähtepositsioonide ja tegijate tutvustamiseks, teine osa oleks siis karakterite sisekaemuste ja isikliku arengu päralt ning kuluks valdavalt finaaliks valmistumiseks. Ning kolmandas osas oleks tuld, suitsusambaid ja tunnustähti ning imetegusid ja suur finaal. Kogu triloogia jätaks loomulikult veel avatuks võimalused kirjutada eel- ja jätkulugusid. Ideaalis oleks juba seriaali- ja filmitootmise variandid algusest peale sisse programmeeritud ja soovi korral frantsiis teistele autoritele ja mis kõik veel.

Ei! tõmmati minu fantaasialend maa peale tagasi. See on karge ja võibolla seetõttu ka natuke rõhutatult sirgjooneline seiklus. Ei mingeid järgesid. Ei mingeid eellugusid. Jah – tegelaste motiive on lahatud, sisekaemust keerukates oludes on lugejale lühidalt visandatud, moraalseid valikuid on arutatud. Aga eeskätt on see ideede ja seikluste lugu, mida antakse edasi noore eesti soost laevakapteni Kalle Moskari isiku kaudu.

Traagilise juhtumi läbi saab Moskar päranduseks oma vanemate kaevanduslaeva: lähitulevikus nimelt toimub aktiivne maavarade kaevandamine asteroididel. Maa orbiidil ja Kuul on tehased, toimub Marsi koloniseerimine. Kuni selle hetkeni, mil leitakse ühelt „suvaliselt“ asteroidilt midagi sõnulseletamatult õõvastavat, on kõik võrdlemisi kodune ja vähemalt näivteadusliku kriteeriumi alusel isegi realistlik.

Võibolla on keerukas ette kujutada sotsiaalmajanduslikke tegureid, mis muudaks reaalsuseks Marsi koloniseerimise, orbiitidel töötavad tehased ja kuskil Marsi orbiidi taga asteroidi vööndis tegutsevad kaevanduslaevad, aga igatahes reaalset tehnoloogilist baasi võib justkui käega kombata. Space X, Blue Origin, Virgin Galactic jt töötavad palehigis ja investeerivad korporatsioonide veetavasse/tõugatavasse kosmose võidujooksu miljardeid. USA ja Prantsusmaa on äsja teatanud oma kosmose väejuhatuse loomisest. Me elame uuel kosmose tulemise (kosmosesse minemise) ajastul.

Autorid pole aga lasknud endid kammitseda lähituleviku tehnopõneviku kergelt ulmesugemetega lõksu. Võrdlemisi kiiresti viiakse lugeja kokku tehnoloogiaga, mis on oma olemuselt eristamatu nõiakunstist. Väikest viisi spoilerina võib nimetada tulnukaid, nanotehnoloogiat, mateeria, ruumi ja energia kontrolli.

Ja kord juba hoo sisse saanud, lähevad autorid panuste tõstmisega üha kaugemale ja kaugemale, kuni viimaks pole kaalul vähemat kui terve päikesesüsteemi ja seetõttu loomulikult ka inimkonna saatus ning jõutakse loogiliselt välja ehedate posthumanistlike küsimusteni. Raamatuesitluse ajal hõikas üks kodanik publiku hulgast selle peale, et kokkuvõttes siis jagatakse teoses pool printsessi ka ära. Tegemist oli küll sõnavääratusega, mille all peeti silmas poolt päikesesüsteemi, kuid ausalt öeldes oli hääl rahva hulgast tõele lähemal, kui ta ise eales arvatagi oleks osanud.

Lugedes ei saanud ma üle ega ümber tundest, et vähemalt mingi osa selle raamatu „hingest“ on sihtgrupile young adult. Seda ei tule ühestki asendist tõlgendada kui etteheidet, sest noor inimene tahab lugeda huvitavat ja tähendusrikast lugu. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et väga suur osa noorte lugemispeetusest tuleneb nn klassikalise kirjanduse hirmuäratavast ja üha suurenevast kaugusest sellest reaalsusest, kus me täna elame. Rääkimata sellest, et see on tihti lihtsalt masendavalt igav...

Näiteks 18-aastane mina ei osanud parima tahtmise juures seostada oma selleks hetkeks tekkinud elukogemust Andrese, Pearu, Krõõda, Jussi, Mari jt rähklemistega Vargamäel ja selle ümbruses. Õnneks oli just eeskätt ulme- ja seikluskirjanduse najal sellel 18-aastasel minal tekkinud arusaamine, et raamatutes on peidus terved maailmad, sealt leiab lugusid, mis on intrigeerivad.

Ilma selle kogemuseta poleks ilmselt 28-aastane mina eladeski jõudnud mõtteni, et võiks ikkagi Tammsaare kätte võtta; veendumuseta, et lood paberil on mõõtmatult sügavamad, mitmekesisemad ja rikkama fantaasiaga kui mistahes filmi, seriaali või arvutimängu maailm, poleks ma iial jõudnud äratundmiseni, et üks eesti kirjanduse tüvitekste võiks olla midagi enamat kui viieköiteline sookuivendamise käsiraamat.

Indrek Hargla on mitmes intervjuus öelnud, et ulme on kirjanduse kõrgliiga.1 Ulmekirjanduses tuleb lugejat kirjanduslike vahenditega veenda, et see, mida loetakse, ongi justkui see „päris asi“. Jah – paljudel lugejatel tekkib ulmega kohtudes automaatselt tõrge, mille alusjoon kipubki olema see, et loetu pole justkui „päris“. Paradoksaalselt räägime samal ajal tõe suhtelisusest, paljususest ja sellest, et elame isegi tõejärgsel ajastul. Küll aga tuleb siinkohal rõhutada, et ulme ei ole mingi suvaline ulmade kogum, ulmekirjandus on eeskätt mõttedistsipliin.2

Ulmejutt või -romaan peab lugejat heas mõttes sundima esitatud maailma ja selle loogikat omaks võtma.3 Nii et ulmekirjaniku ees seisab tunduvalt raskem ülesanne kui kirjutada jutukest rääkivast mägrast või Tõnisest, Pillest ja lendavast taldrikust või rohelistest või mistahes kirju-mirju värvi mehikestest. Lihtsalt argireaalsust kirjeldades pole tarvidust muretseda niivõrd selle pärast, kas tekst „tööle hakkab“, vaid pigem ikka, kas kirjeldatud kellelegi korda läheb. Ulmekirjanduses peab lugu lisaks kordaminekule ka tööle hakkama, toimima; kirjeldades midagi sootuks võõrast, on autor rännanud päris kaugele tundmatule territooriumile.

Romaan „Kosmose pikk vari“ on loetav heas mõttes sõgeda ulmeseiklusena. Ja samas, kui kogu selle möllu keskel natuke järele mõelda, siis leiavad Jansi ja Tänava teoses käsitlemist sootuks tõsisemad teemad: ressursside süüdimatu raiskamine nende ammendumiseni, arutu ahnuse hävitavad tagajärjed, kas ikka on hea, kui üksikute suurkorporatsioonide jõukus ja sellega kaasnev võim osutuvad suuremaks kui riikide omad. Mismoodi võiks välja näha maailm, kus seaduste asemel on korporatsioonide sisekorrareeglid ja omanike suva ning politseid ja sõjaväge asendavad turvateenistused ja palgaarmeed? Üksikisiku tasandile tulles arutleb teos kellegi sootuks erineva aktsepteerimise üle sellisena, nagu too on. Ning loomulikult on olulisel kohal armastus, sõprus ja lojaalsus.

Ma ei oska siinkohal kokkuvõtteks tegelikult sõnastadagi, mida autorid oma teosega öelda on tahtnud. Sest võrdlemisi hea meelega jätsin ma selle klišeeküsimuse esitlusel esitamata. Ühest küljest on ju tore, kui lugejale on jõudnud kohale autori jaoks tähtsad ideed ja küsimused. Teisalt hakkab iga tekst elama oma elu, mida autor enam päriselt kontrollida ei suuda, sest iga lugeja konstrueerib teksti lugemise käigus oma sisimas uuesti ja uuesti ning mis võiks olla parem kui see, et lisaks ilmselgele hakkavad elama ka mingid sootuks uued allhoovused?

P. S. Ulmikute seas on teose arvustamisel heaks tavaks, et öeldakse ikka halvasti kah, sest noh – ega me siin mingid #%!&?* sõbrad ei ole, eks ole... Olgu siis sellel kohal lugupidavalt esile toodud tõsiasi, et minu isikliku maitse jaoks on tekst siiski veidi liiga sirgjooneline ja lakooniline. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem taustainfot maailm-ja-mõnda-laadis, et mis on see üldisem kontekst, milles Moskar ja Co tegutsevad.

Samuti soovinuks veidi rohkem diiplevat soga ehk arutelusid, filosofeerimist ja sisekaemusi, rohkem emotsiooni. Mitte nii, et tulemuseks saanuks igavalt veniva triloogia. Jans ja Tänav oskavad küll, kui tahavad. Väikesed elulised detailid ja mõtisklused ja olmelise poole rohkem lahtikirjutamine muudab maailma värvilisemaks, elavamaks. Vahest ehk kõige tõsisem nurin on see, et kuidagi lihtsalt käib Moskaril kõik: kribame aga mõne rea koodi, paneme 3D-printerid huugama ja muudkui tuleb. Päris elus on ka tagasilööke, äpardusi. Päris inimestel pole käepärast võtta kaht autorit, kes neid tarmukalt, pika sammuga läbi fantastiliste seikluste kupataks. Vot siis. Järgmine kord palun teha veel paremini!

***

1       Küsimusi Indrek Harglale, ulmeajakiri.ee, 16.09.2019.

2       Ma pole enam kindel, kellele seda väidet omistada – kahtlustan, et originaalis võib see pärineda kas Jüri Kallaselt või Raul Sulbilt, kuid olen sellega nii palju kokku puutunud, et algallikas on jõudnud ununeda.

3       Jan Kausi repliik Triinu Merese teose kohta „Lihtsad valikud“, err.ee, 16.09.2019.