Filmiarvustus: Mõrvar sinus eneses (1)

Ammu pole filmikriitikute seas nähtud sellist kuklakratsimist ja segadust, nagu on põhjustanud eelmisel nädalavahetusel kinodesse jõudnud «Jokker» – koomiksisangar Batmani ehk Nahkhiirmehe kangelasmüüdi põlise vaenlase esimene soolofilm. Marveli kõrval teise suurima koomiksiimpeeriumi DC Comics universumi valge naha, roheliste juuste ja silmapaistva keemikuandega sadistliku psühhopaadi esimesest ilmumistest saab peagi juba 80 aastat, ent seni pole ei Jack Nicholsoni, Heath Ledgeri ega ka Jared Leto kehastatud superpahalase kupli alla keegi korralikult valgust heitnud. Veelgi enam – ka koomiksid ei paku argumenteeritud põhjust, mis Jokkeri paha peale viis (kemikaale täis tünni kukkumine on nii huvitavale tegelasele ehk liiga lapsik taustalugu). See film annab ühe võimaliku vastuse, kaldudes aga täielikult kõrvale kursist, mida tunneme tüüpilise koomiksifilmina. Režissöör Todd Phillipsi hingeliselt ja esteetiliselt suuresti Scorsese «Taksojuhist» inspireeritud film on igati tõsine ja teravat ühiskondlikku sõnumit kandev psühholoogiline draama ning paljude kriitikute meelest üldsegi mitte heas mõttes – kas ei paku inimlikult nii sümpaatne tapja äkitsi mitte innustust neile heidikutele, kes otsivad vägivallast leevendust oma meeleheitlikule abitusele? Lohistades vaataja koos peategelase, poole kohaga palgalisest klounist Arthur Fleckiga (Oscari-vääriline roll Joaquin Phoenixilt) läbi tuledesäras New Yorgi negatiivina mõjuva Gotham City trööstitute tänavate ja rentslite, kus talle saab osaks üks ebaõiglus ja näkkusülitamine teise järel, peaks olema ikka täitsa südametu, et mitte tunda koos temaga ihukarvu kergitavalt vastuolulist joovastust, mida ta kättemaksuks surma külvates ja jüngreid leides viimaks tunneb. Osa kriitikuid kirjutab filmi sirgjoonelisuse pealiskaudsuse arvele, kuid pigemini võiks groteskini viidud kontrastis Gothami linna ja inimeste nihilismi ning Arthuri lapseliku sisemaailma vahel näha filmikeelelist viidet koomiksitele omasele kaheplaanilisele graafilisusele, valguse ja varjude järsule üleminekule. Hapra psüühikaga Arthuri õrnad unistused ja lootused purustatakse naerdes nii ühiskonna, lähedaste kui ka iidoli (Robert DeNiro) poolt ja seda vaadata on peaaegu füüsiliselt valus – seda enam, et filmi edenedes saab selgeks, et pahalase sünni asemel näeme ühe süütu hinge surma, kelle südames näib olevat siira lootuse ja heatahtlikkuse viimne pelgupaik. Tegu on väga intelligentse filmiga, mis liigutab mitmel tasandil ning puudutab seejuures vaataja sügavamaid hingesoppe – sealhulgas tapjainstinkti, mis meis kõigis uinunud kujul ootel, kuni meil enam midagi kaotada pole ja tragöödiast saab komöödia.

Hinne: *****