/nginx/o/2019/10/10/12641485t1h71af.jpg)
Pärast aastast pausi Nobeli kirjanduspreemia jagamisel anti sel aastal välja kaks auhinda: 2018. aasta eest määrati see poola kirjanikule Olga Tokarczukile ning 2019. aasta eest austria kirjanikule Peter Handkele. Mitmeid mõlema kirjaniku teoseid on juba tõlgitud ka eesti keelde ning selline valik märgib selgelt kompromissi eri tüüpi autorite auhindamisel.
Olga Tokarczuk (sündinud 1962) on ilmselt kõige tuntum kaasaja poola kirjanik, kelle töid on tõlgitud üle maailma. Rootsi Akadeemia põhjendas talle preemia määramist lausega «fantaasiarohke ning entsüklopeediliselt kirgliku jutustamisoskuse eest, mis kujutab piiride ületamist kui eluviisi».
Tokarczuki loomingust on eesti keeles ilmunud jutukogu «Maailma kõige inetum naisterahvas» (2005) ning romaanid «Algus ja teised ajad» (2012) ja «Päeva maja, öö maja» (2013), kõik Hendrik Lindepuu tõlkes. Tema teostele on iseloomulik käsitleda ajalugu ning psühholoogiat inimese käitumise taga. 2013. aastal külastas varem psühholoogina töötanud Tokarczuk Tartus Prima Vista kirjandusfestivali ning reisis ringi ka mujal Eestis.
Peter Handke (sündinud 1942) on austria kirjanik, kes on kuulunud potentsiaalsete Nobeli preemia laureaatide ringi juba mitukümmend aastat. Rootsi Akadeemia põhjendas preemia määramist «geniaalse keelekasutusega mõjukate teoste eest, mis uurivad inimeseks olemise ääreala ja spetsiifilisi nüansse». Handke on kirjutanud ka näidendeid ja filmistsenaariume, mh teinud koostööd režissöör Wim Wendersiga, nende koostöö ilmselt tuntuim näide on film «Taevas Berliini kohal». Peale metafoorirohke stiili on Handkele omane valusate teemade käsitlemine, millest üks tuntumaid näiteid on raamat tema ema enesetapust («Wunschloses Unglück»).
/nginx/o/2017/10/05/7176489t1h7e40.jpg)