Berit Nuka: kurdidel pole muid sõpru peale mägede (3)

Ometi kui Türgi iseseisvussõja järel tõmmati piirid lõpuks kaardile, polnud Kurdistani kusagil. Järgmised sada aastat on andnud neile 30–40 miljonile inimesele, kes on Türgis, Iraagis, Iraanis ja Süürias laiali, põhjuse üha uuesti meenutada oma vanasõna: kurdidel pole muid sõpru peale mägede.

Toetajaid on kurdid leidnud vaid siis, kui see on teistele riikidele oma huvide edendamiseks parasjagu kasulik. Pärast Teist maailmasõda tekkis vähem kui aastaks Iraanis Nõukogude Liidu satelliidina kurdide Mahabadi Vabariik. 1970ndate hakul asus USA Iraani šahhi mahitusel toetama kurdide ülestõusu Nõukogude Liiduga mestis olnud Iraagis, kuid kui Iraan ja Iraak paar aastat hiljem erimeelsused lahendasid, hülgasid ameeriklased kurdid.

Kui USA president Donald Trump teatas nüüd, et viib Ühendriikide sõdurid minema Türgi rünnaku jalust kurdi võitlejatele Süürias ning jätab ISISe taltsutamisel lõviosa tööst ära teinud liitlased võimsa naabri räsida, oli see vaid järjekordne reetmine paljude seas. Trumpile ei lugenud, et kurdid on Ameerika Ühendriike toetanud viimased kolm aastakümmet nii võitluses Saddam Husseiniga, vastasseisudes Teheraniga kui ka islamiterrorismi ohjates.

Trumpi loogika näib lihtne: Ühendriigid saavad oma käed Süüria konfliktist puhtaks pesta ja selle käigus vahepeal teravaks läinud suhteid NATO partneri Türgiga siluda. Samas ei arvesta see loogika, et nii vaid kasvab Türgi võimuiha, tekib tander, mille kaoses on ISISel ruumi uuesti kasvada ning Iraan saab värske võimaluse kaardipakki segada.

Süüria kurdidele tähendab see aga juba tuttavat olukorda, kus sõpru pole kuskil, vaenlased aga mitmel rindel.

Kui paljude inimeste elu see kõik nõuab, ei tea veel keegi, kuid tundub väheusutav, et lõpptulemus on turvaline tsoon Süüria põgenikele, nagu õigustab oma sõjakäiku Türgi. Pigem kaotavad veel enamad inimesed kodu.