:format(webp)/nginx/o/2019/10/04/12624841t1ha401.jpg)
Ökoloog Mihkel Kangur (Elurikkuse Erakond) selgitab intervjuus Grete Arrole, miks globaalne keskkonnakriis on palju laiem kui vaid kliimamuutused – keerukas keskkonnakriiside rägastikus on ohtu sattumas ressursid, mida oleme traditsiooniliselt harjunud nimetama taastuvateks. Nimelt võivad vähem avalikku tähelepanu saavad elurikkuse, veesüsteemi ja mullastiku kriis osutuda kliimamuutustest ohtlikumakski.
Väga palju räägitakse kliimakriisist. Olete aga rõhutanud, et seisame nelja omavahel keeruliselt seotud kriisi lävel või isegi üle läve – tegemist on kliima, mullastiku, veesüsteemide ja elurikkuse kriisiga. Milles need seisnevad ja miks räägitakse peamiselt ainult kliimast?
60ndatel tekkis mure, et mõned telekommunikatsioonis vajalikud, ent taastumatud loodusvarad lõppevad otsa. Näiteks vask, millest tehti telefoniliine. Nüüdseks teame, et läbi ajaloo on taastumatud loodusressursid tegelikult alati asendatud tehnoloogilise hüppe abil – piltlikult, kiviaeg ei saanud otsa kivide lõppemise tõttu. Samas on 20. sajandi jooksul inimeste arv Maal kasvanud neli korda. Haritava maa pind kaks korda. Veekasutus kaheksa korda, energiakasutus 16 korda ja tööstustoodang 40 korda.
Sellega seotult võib vaadelda kahte tüüpi tagajärgi. Ühed on sotsiaalsed: inimese eluiga on pikenenud kaks korda, vähemalt osas maailmast on paranenud hariduse kättesaadavus, majanduse areng ja heaolu.
Teist tagajärge oleme laiemalt aduma hakanud alles hiljuti: oleme jõudnud arusaamani, et meid ei ohusta praegu peamiselt mitte taastumatute loodusvarade, vaid taastuvate loodusvarade hävimine. Need ongi kliima, bioloogiline mitmekesisus, veesüsteemid ja mullastik. Just need neli taastuvat loodusvara hoiavad meid elus, mitte aga taastumatud loodusvarad. Ja ehkki need on nime poolest taastuvad, tuleb välja, et need võivad väga suurde ohtu sattuda või hävida.
/nginx/o/2020/09/03/13320964t1hdb64.jpg)