:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/04/12623555t1hf77c.jpg)
Tellijale
Kõigi maade vanamehed, ühinege!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tundus nii vale! Olin sõitnud üle saja kilomeetri, et olla kohas, mis on minu meelest lähim sellele, kus «Vanamehe multika» tegevustik võiks toimuda. Linna pehmetoolikino ja paisumaisihais ei sobinud vähemalt mõttes üldse mitte.
Multifilmiavarat maastikku siin ei ole, aga see pole ka tuuline Viimsi, mille viimasest lehmast räägitakse legende. Samal ajal kui kohas, kus see lehm tosin aastat tagasi rohtu mäletses, lüüakse uue arenduse tarbeks vaiu maasse.
Loomulikult pole need lehmavaiad.
Olin Piusal. Kuusteist aastat tagasi intervjueerisin selle küla nelja viimast elanikku, rongiliiklus oli äsja katkenud. Piusa oli Eesti mõistes maailmalõpp. On tänini.
Inimesed olid omal ajal kaevanud sinna koopaid, et neis koobastes leiduvast imepeenest liivast Järvakandis pudeleid sulatada. Koopad hakkasid meeldima nahkhiirtele. Arvatakse, et talviti tukub Piusa koobaste lagedes rippudes kuni 3500 nahkhiirt.