/nginx/o/2019/02/13/11786432t1hc545.jpg)
/nginx/o/2019/10/01/12615207t1hec56.jpg)
Üheksakümnendad on hell teema. Kõigil keskealistel on sellest omi mälestusi, nooremate jaoks on see aga aeg, millest nad napilt ilma jäid. Kas neil vedas? Raske öelda, sest nüüdne aeg on veel keerulisem ja ebakindlam.
Tellijale
ARVUSTUS ⟩ Uksed mürgeldavasse elusegadikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaatame Martin Parri pilti banaanijärjekorrast Tallinnas 1992, tajume teatavat kaksipidist võõristust. Ühest küljest näeme märke igapäevaelust, kus pole ostukeskusi, kaupade virna, iseteenindust ega mitmekordseid parklaid: see pole meie maailm, aga banaanid on ometi nii sarnased, just selline kobar seisab mul köögis külmkapi peal.
Teisest küljest aga haaravad inimeste näod: need on küll pisut murelikud, aga me näeme seal ka isemoodi rahulikku selgust, mida tänapäeval naljalt ei kohta. Tõesti, neid inimesi ei vaeva lõputu stress ega lakkamatu ajapuudus, nad ei näpi igal vabal hetkel närvlikult nutitelefoni. Neil on ikka veel alles lootus millelegi paremale, ja see ei seisne üksnes soovis, et tume tulevik saabumisega veel pisut viivitaks.