Kuivama riputatud Kristus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Madis KolkTeater. Muusika. Kino peatoimetaja, teatrikriitik

1. oktoober 2019, 20:00

Deniss Azarovi lavastus «Ruslan ja Ludmilla» Vene Teatris. Pildil Anna Sergejeva, Aleksandr Žilenko, Darja Rotenberg, Anastassia Tsubina, Natalja Dõmtšenko, Sergei Furmanjuk ja Aleksandr Žedeljov. Foto: Vene Teatri Arhiiv

Deniss Azarovi lavastus «Ruslan ja Ludmilla» on teatri kodulehe teatel soovitatav alates kuueteistkümnendast eluaastast. Tegelikult on see piirang natuke kummaline. Kuigi Puškini looming, sealhulgas «Ruslani ja Ludmilla» algversioon sisaldas nii mõndagi delikaatset või obstsöönset, ei ole seda kuidagi üleelusuuruses lavale pandud. Pigem tegeleb lavastus just nimelt Puškini maa peale toomise, arusaadavaks tegemisega.

Lavastuse pedagoogiline funktsioon on umbes samasugune nagu Tanel Toomi «Tõel ja õigusel» – et näe, muudkui tsiteerime «Tee tööd ja näe vaeva...», aga isegi selle lausumise konteksti ja tegelikku tähendust ei tea, nüüd on see aga ilusasti luus ja lihas kehastunud. «Ruslani ja Ludmillaga» tuleb teise paralleelina pähe meie «Kalevipoeg». Nii meie eepos kui ka olematul eeposel väidetavalt põhinev Puškini poeem on konstruktsioonid, võiks öelda, et mõlemad sündinud modernistlikust mängukirest.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles