/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/27/12602253t1h0e76.jpg)
Eelmise aasta lõpus tuli Põhja-Eesti rannikupiirkonnast avastatud kahest leiukogumist välja umbes saja viikingimõõga katkeid, Eesti suurim viikingmõõkade katkete leid sisaldas ka siinmail haruldaste mõõgatüüpide osi.
Võimas avastus: kahest leiukohast tuli välja saja viikingimõõga katkeid (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta hilissügisel avastati Põhja-Eesti rannikupiirkonnast, Rävala muinasmaakonda jäänud aladelt kaks leiukogumit, mis paiknesid teineteise läheduses. Arheoloog ja Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo ütles BNS-ile, et teineteisest vaid 80 meetri kaugusel paiknenud 10. sajandi keskpaigast pärit leiukogumid on suure tõenäosusega kenotaafid – mujale maetud inimestele pühendatud hauatähised.
Leiukogumitest tuli välja kümneid ja kümneid esemeid, peamiselt mõõkade katkeid. Lisaks leiti ka mõned odaotsad.
Põhjus, miks Rävala põhjarannikult välja tulnud leiukogumid ei sisalda terveid mõõku, peitub Kiudsoo sõnul toonastes matmiskommetes. Nimelt on Eesti ala tolle perioodi leidudele iseloomulik, et relvad pandi maetutele hauapanustena kaasa „surmatud“ kujul ehk siis kas lõhutuna või kasutamiskõlbmatuks muudetuna. Kiudsoo sõnul iseloomustabki Eesti viikingiaegseid relvaleide katkete suur hulk.
Rävala leidude näol on tegemist suurima Eestist leitud viikingiaegsete relvakatkete kogumitega, kuid Kiudsoo sõnul on nende leidude puhul olulisem asjaolu, et mõõkade käepidemete põhjal on võimalik täpsemalt hinnata, millal mingit tüüpi mõõgad Eesti aladel kasutusel olid ning samuti täpsustada H-tüüpi kaheteraliste mõõkade kasutusaega Eestis.
Põhja-Euroopas kasutatakse viikingiaegsete mõõkade liigitamiseks Norra uurija Jan Peterseni koostatud tüpoloogiat, kus pidemetüüp on tähistatud suurtähega ning alatüüp numbriga. Viikingiaja kõige levinum käepideme tüüp oli H-tüüp. Seda tüüpi mõõku on Põhja-Euroopast leitud üle 700 eksemplari ning selle mõõgatüübi katked leiti Rävalast kümneid.
Kiudsoo sõnul oli 1991. aasta seisuga Eestist teada kaheksa tervemat H-tüüpi mõõka ning umbes 20 katket. Praeguseks on seda tüüpi mõõku või mõõgakatkeid Eestist teada sadakond. Valdav enamik Eesti leidudest on tulnud päevavalgele põhjarannikult, kust möödus viikingiaja tähtsaim kaugkaubandustee. „H-tüüpi kaheteralist mõõka võib nimetada viikingiaja üheks sümboliks,“ sõnas Kiudsoo.
Rävala leidude seast tuli välja ka üksikud E- ja V-tüüpi mõõkade katkeid. Need tüübid on haruldasemad. Nii näiteks on V-tüüpi mõõku Euroopast leitud pisut üle saja, neist Eestist seitse. E-tüüpi mõõku on Põhja-Euroopast ning Venemaalt ja Ukrainast leitud ligi 150. Eesti leidumaterjalis esindavad seda tüüpi üks Püssist leitud surmatud mõõk ja lisaks veel viie mõõga käepideme tükid. Rävala leiukohtadest avastati vähemalt nelja seda tüüp mõõga käepideme osi. Kiudsoo sõnul on võimalik, et konserveerimise käigus võib nende arv suureneda.
Kiudsoo sõnul võimaldavad Rävala leiud täpsustada, mil ajal oli Eestis kasutusel viikingiaja levinum, H-tüüpi mõõk. Ta selgitas, et Skandinaavias, Soomes ja Venemaal oli seda tüüpi mõõk kasutusel võrdselt nii 9. kui ka 10. sajandil. Eesti senise leiumaterjali põhjal sai aga järeldada, et siin olid H-tüüpi mõõgad kasutusel peamiselt 9. sajandi esimesel poolel.
V-tüüpi mõõgad olid kasutusel 10. sajandil ning mitmete uurijate hinnangul pigem sajandi teisel poolel. E-tüüpi mõõgad olid kasutusel 9. sajandi lõpul ja 10. sajandil.
Kuna Rävala leiud on maapõue sattunud 10. sajandi keskpaigas ning sisaldavad lisaks arvukatele H-tüüpi mõõkade katketele ka E- ja V-tüüpi mõõkade katkeid, annavad Kiudsoo hinnangul need leiud esmakordselt tõendust, et H-tüüpi mõõk oli Eesti aladel kasutusel ka 10. sajandil.