Õiguskantsler: kõrged ametikandjad kulutavad maksumaksja raha tühjaks õhuvõngutamiseks (11)

Austatud lugeja

Heast alustades. Õiguskantsleri ametkond on möödunud ülevaateaastal – 2018. aasta 1. septembrist kuni 2019. aasta 31. augustini – kohanud kõikjal Eestis ametnikke, kes teevad oma tööd just nii, nagu peab: pühendunult, mõistes vastutust inimeste probleemide sisulise lahendajana, mitte ükskõikse, ara ja laisa menetlejana. Aeg-ajalt kõlavad halvustavad üldistused pole õiglased. Sama käib Riigikogu ja valitsuse liikmete kohta: paljud neist tegutsevad siiralt Eesti hea käekäigu nimel.

Ametnike ja poliitikute tööalaseid vigu hinnates tuleks hukka mõista teadlikud kuritarvitused ja tegematajätmised, mis tulevad eelkõige laiskusest, hirmust ja südametunnistuse puudulikkusest. Kui aga eksimuse taga on valearvestus või -info, peaks hukkamõistu asemel tunnustama julgust viga parandada. Siin saame me kõik parastava suhtumise muutmiseks palju ära teha. Just hirm meelepaha ees kehutab vigu eitama ning inimeste heaolu ja meelerahu arvel kujuteldavat mundriau kaitsma.

Näiteks pole Eesti riigil ainsatki head põhjust heausksetelt inimestelt pärast paljusid aastaid ootamatult sünnijärgset kodakondsust ära võtta. Kui kodanik ei ole riigile valetanud, siis miks tema elukorraldus ootamatult uppi lüüa? Avalikkuse ette jõudis Abhaasia eestlaste mure: tegu on tüüpnäitega inimese taandamisest ühikuks, laastuks, mis raietöö käigus justkui võikski lennata. Ometi on alati võimalik leida inimest säästev lahendus.

Ühikuna, mitte väärtusliku inimesena, vaadatakse liiga sageli puuetega inimesi, eakaid ja kasvuraskustega lapsi. Ja mitte ainult neid, vaid ka näiteks maa- ja metsaomanikke, kes ootavad aastaid riigi või kohaliku omavalitsuse otsust kaitseala loomise kohta, ilma et neil oleks võimalust selle ooteaja vältel oma maad ja metsa kasutada.

«See on näide, kuidas mõne üksikjuhtumi käsitlemine kulutab aastate jooksul paljude riigiasutuste ressurssi, mida saaks kasutada mõistlikumalt» (tõlge: pidime raiskama aega ühe pere kaevuloo peale).

Sellise vastuse saime pärast seda, kui olime kuude kaupa palunud välja selgitada, kust said nitraadid inimese kaevuvette, ja kui selgust pole, aidata rajada sobiv kaev, nagu seadus ette näeb. Tegu ei ole üheainsa pere murega. Kui räägitakse vajadusest hoida elu alles ka väljaspool suuremaid keskusi, saavad sellistest «pisiasjadest» tegelikult suured ja võib-olla ka määravad asjad.

Mitmel puhul oleme kuulnud, et võiksime ju seda inimest aidata (ehk siis seadust täita!), aga sel juhul hakkavad teised sedasama tahtma. Olgu näiteks seesama kaevulugu või lift muinsuskaitsealuses majas või ka omanike, keskkonnakaitse ja muinsuskaitse huvide kaalumine väärtuslike paisude säilimise üle otsustades, nii et leitaks mõistlik ja õiglane lahendus − kui tarvis, siis erandlik.

Kõlab uskumatult, ent on paraku tõsi. Eks nii olegi: avalik võim peab tõesti seadust täitma. Kui uut kaevu või lifti on vaja ning seda ehitades ei rikuta seadusi, peab inimene selle saama.

Kui seejuures tuleb ausalt kaaluda erinevaid huve, siis tulebki näiteks keskkonnakaitsjatel ja muinsuskaitsjatel leida igas olukorras parim kompromiss − ikka nii, et kohustused ei langeks üksnes omanikule. Ju on tõsi ka see, et seni, kuni inimestega vahetult suhtlevate ametnike palgad on võrreldes ministeeriumirahvaga väga madalad ja neid tunnustatakse harva, on raske leida piisavalt häid töötegijaid, ning ametnikud on üle koormatud.

Töökorralduse parandamist ja paremat palka ongi hädasti vaja just nn eesliinil, seal, kus inimene kohtub riigiga, kus tehakse selgeks, kas maalapil on kaitsealune liik või kas kaevus on väetis või ei ole. On ju veider olukord, kus üks ametnik nõuab ettevõtjalt üht ja teine teist ning siis vaieldakse omavahel, konkreetselt ettevõtja ja laiemalt maksumaksja arvel.

Sestap on kiiduväärne riigihalduse ministri algatus seesugune jama lõpetada. Riik oma valitsusasutuste suu läbi peab teadma, mida ta nõuab. Kui riigiasutuste ja riigi sihtasutuste liitmine aitab tööd korrastada ja nn eesliinil paremat tasu maksta, siis on riigireform korda läinud.

Ükskõiksuse ja asja oma uksest välja menetlemise näiteks sel ülevaateperioodil oli üks aastate eest tagaselja surnuks tunnistatud inimene, kelle ellu tagasipöördumist ei võtnud südameasjaks ükski täitevvõimu asutus ega kohus. Kasu polnud ka riigi raha eest antavast õigusabist. Hoolimatus ühelt poolt ja bürokraatlik tähenärimine teiselt poolt jätsid inimese abita, täpsemalt öeldes elavaks surnuks.

Kafkalikke olukordi, kus riik või kohalik omavalitsus esitab inimesele vastukäivaid nõudmisi ja kahjulikke soovitusi – suu räägib, süda ei muretse –, jäi möödunud ülevaateaastasse paraku teisigi ja mitmes valdkonnas.

Mitme nädala pikkuse tegutsemise tulemusel sai liikumisvõimetu inimene uuesti tööle oma blokeeritud ID-kaardi. Püüdsime anda ametnikele vaikselt nõu, kuidas seesuguseid olukordi edaspidi vältida. Meil on väga hea meel sellistes olukordades parema tuleviku kujundamisel abiks olla. Seda joont püüame hoida ka edaspidi – tihti pole asi ühes juhtumis, vaid tegutsemismuster ennustab uusi vigu, mis jäävadki parandamata, külvates rahva seas umbusku ja vimma.

Korduvalt kuulsime tänavu inimestelt väiteid, justkui poleks mõtet oma õigusi ette nähtud moel kaitsta, parem on tulla otse õiguskantsleri juurde või minna televisiooni. See arusaam hakkab välja joonistuma tähelepanuväärse märgina. Eesliin tuleb ausse tõsta, just sinna on vaja rohkem suurepäraseid ametnikke.

Kahjuks on tihti nii, et korrektne seadus päriselus ei tööta, sest napib spetsialiste või raha või mõlemat. Näiteks lubab koolieelse lasteasutuse seadus, et «lapsele tagatakse vajaduse korral logopeedi ja eripedagoogi või muu tugiteenus, mille rakendamiseks loob võimalused lasteasutuse pidaja ning mille rakendamist korraldab direktor».

Päriselus tähendab see sageli, et lapsevanem peab tugispetsialisti ise leidma või jääb laps tema arenguks üliolulist spetsialisti ootama kuhugi lõputusse järjekorda. Otsustajad on justkui töö teinud, seadus ju tagab! Eesliini lihtne ja alamakstud rahvas ehk lasteaednik, õpetaja või omavalitsuse sotsiaaltöötaja peab aga maandama nördinud lapsevanema pahameelt ning halvemal juhul seisma ka ajakirjaniku püstitatud avalikus häbipostis.

Selline olukord pole aus, ammugi mitte ilus. Lapsed on abita, vanemad mures, lahendust justkui ei paista. Ent ehk siiski paistab, kui ka normide vormijad mõistaksid, et inimese järjekorda panemine või spetsialisti otsingule suunamine pole sama tähendusega mis abi andmine.  

Kevadistel kohtumistel Riigikogu fraktsioonidega küsiti sageli: «Miks osa ametnikke inimesi nii ükskõikselt kohtleb?» Kui ametnikult võetakse õigus ja kohustus oma peaga mõelda, leida igale juhtumile just sel puhul parim lahendus, püütakse kõike ja kõiki standardiseerida ning sisusse süüvimata tulemusi mõõta, siis paraku kulud kasvavadki ja tulemus saab kehvem.

Igaühes väärtusliku inimese nägemist pärsib juba keelekasutuski: kui tegu on «kliendi» ja «teenusega», on paratamatult lihtsam ükskõikselt õlgu kehitada: «Klient ei saanud teenust.» Kui tuleks öelda, nagu asi on − näiteks, et ema ja ta abivajav laps jäeti hätta –, oleks vist raskem inimesi uksest välja menetleda.

Kannatus, mida põhjustab vastutustundetus, enese teiste hoolimatuks, ent agaraks tööriistaks taandamine – olgu sõnas või teos –, on määratu. Kui su kätes on teise inimese elu, meelerahu ja tulevik, on su kätes vastutus. Väga isiklik vastutus.

Kõikjalt paistab välja inimeste vähene õigusteadlikkus ning targa õigusnõu kehv kättesaadavus. See põhjustab pahameelt, eriti neis asjus, mis puudutavad võlgade sissenõudmist ja lahutatud vanemate suhtlemist ühiste lastega. Laste heaks inimeseks kasvamist toetavate kokkulepete professionaalset vahendamist on hädasti vaja.

Kummastavalt selgesti paistab õiguskantsleri ametkonda kuristik inimeste heaolu tagamiseks vajaliku ja pealtnäha küll tähtsa, ent sisuliselt kasutu asendustegevuse vahel. Kui keegi arvaks kokku maksumaksja raha, mis kulub tulemuseta koosolekutele, tähtsustunde saamiseks põhiseaduse ja muude seaduste ümberkirjutamise kavadele, siis küllap hakkaks piinlik.

Ühel ja samal päeval näeme, kuidas kõrged ametikandjad kulutavad maksumaksja raha eelkirjeldatud tühjaks õhuvõngutamiseks, jagavad lõdva randmega sadu tuhandeid eurosid asendustegevusele, ja samal ajal otsivad vanemad oma lastele meeleheitlikult logopeedi või tugiisikut, hooldekodud hooldajaid, asutused inimesi eesliinile.

See ei ole Eesti eripära. Raskeim ongi kõige loogilisem ja lihtsam «reform»: igaüks peab tegema oma igapäevast tööd väga hästi, püüdes iga päevaga veel paremini. Kõik mittevajalik tuleb aga tegemata jätta.

Üle mitme aasta on tõstnud taas pead totalitaarsesse ühiskonda sobiv mõtteviis, mille järgi ongi hea, kui igaüht on alati võimalik tõendamiskoormuseta karistada, küll need, kes vaja, vastutusele võetakse!

Kindlasti vajab üleilmne kuritegevus − ka rahapesu − karme vastumeetmeid, ent ometi ei õigusta see õigusriikluse eiramist. Panoptikumis elamine väärastab psüühikat ja kontrollimatu võimutäius ametnikku. Sestap oleme seisnud vastu pööratud tõendamiskoormisele panganduses, vanglateenistuse peaaegu piiramatule ja kontrollimatule taustakontrollile ning plaanile müüa Eesti rahva terviseandmeid välismaale. Siingi on põhjust tänada Riigikogu: hulk ohtlikke kavu nähti läbi ja lasti põhja.

Soovin kõigile julgust tõmmata end taas heas mõttes trimmi. Tunnustagem kõiki neid, kes räägivad loogilist, ausat ja selget juttu ja kelle teod on jutuga kooskõlas. Ja järelikult laitkem neid, kes lubavad väikese isikliku võidu nimel alatust, tüütamist, laiskust, valetamist, tõeväänamist ja inimeste ärakasutamist.

Mõne meelest kuuluvad väike pettus ja mängurlus inimloomuse juurde. Vaevalt küll on palju neid, kes tahavadki olla halvad. Või ehk peetakse valemängu poliitika loomulikuks osaks? Ometi mõjutab iga poliitiline otsus paljude inimeste käekäiku. Ka nurjunud seadus, mis jätab ebaõiglaselt toetuseta või läkitab koju vale maamaksuteate, isegi pelk faktilise aluseta ärritav loosung viib paljudelt meelerahu.

Seadusega õiguskantslerile usaldatud tööriistad on inimeste paljude murede lahendamiseks optimaalsed. Kui inimene on riigimasina hammasrataste vahele jäänud põhiseadusvastase seaduse või määruse tõttu, siis vaidlustame selle.

Inimene ei vaja advokaati ega koorma kohut: meile piisab tema mure kirjeldusest, seejärel selgitame välja juriidiliselt olulised asjaolud ja vajaduse korral viime asja lõpuks Riigikohtuni. Sageli on põhiseadusvastane norm eksituse tulemus ja parandatakse esimesel võimalusel, põhiseaduslikkus saab taastatud pika ootamiseta ning inimese jaoks tasuta.

Tänavu tuleb paljusid linnu ja valdu tunnustada selle eest, et nad on viinud oma määrused põhiseadusega kooskõlla. Osa põhiseadusvastaseid norme on tingitud sellest, et pärast omavalitsuste liitmist tekkinud suurvaldades said kokku tiheasustusega linn ja üksildased metsatalud. Abistasime inimesi, kes näiteks ei tohtinud enam oma metsatalus loata peenart teha või õues pesu kuivatada, sest valla hõredalt asustatud piirkonnas kehtisid samad reeglid, mis seal, kus majad tihedalt koos.

Heakorrareeglid saavad seesugustes suurvaldades või avarate põldude ja suurte metsadega linnades olla ühesugused vaid osaliselt. Uus volikogu peab suutma kehtestada asjakohased ja paiguti erinevad reeglid.

Pahameelt on põhjustanud seegi, et toetused, lasteaiatasud, logopeedi kättesaadavus, hooldekodu hinnad jpm, mida tuleks korraldada ühisest eelarvest, on valdades ja sageli ka haldusreformi järel loodud suurvaldade sees jätkuvalt erinevad. Mõistagi soovitakse kõikjal parimat, ja eks see oligi haldusreformi eesmärk.

Ootame koos linnade ja valdadega Riigikohtu seisukohta, kuidas peaksid jagunema riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanded hätta sattunud kogukonnaliikmete abistamisel: vaja on teada, kes otsustab, mis tingimustel, kuidas ja millist abi saab ning kes selle kinni maksab.  

Kui inimese probleemi allikas ei ole põhiseadusvastane norm, vaid ametnike viga, püüame kiiresti ja võimalusel vaikselt suunata viga parandama. Vahel piisab üksnes kirjast või kõnest ametnikule, kes asja lahendamata jättis. Nagu ikka, jõuab aga õiguskantsleri ametkonda ka juhtumeid, mille puhul me aidata ei saa.

Põhiseadus ei luba õiguskantsleril ümber teha ega kritiseerida kohtuotsuseid, samuti ei ole meie võimuses aidata inimesi arsti juurde ning me ei saa lahendada ka võlavaidlust panga või kohtutäituriga, ammugi peretüli või naabrite omavahelist raginat. Ehkki see pole otseselt meie ülesanne, püüame siiski inimesele öelda, kuidas ta neil juhtudel oma õigusi kaitsta saab.

Õiguskantseri keskset ülesannet – põhiseaduslikkuse järelevalvet – toestavad ombudsmani, lasteombudsmani, inimeste julma kohtlemise vastase asutuse, jälitustegevust läbi viivate asutuste kontrollija, inimõiguste asutuse ja puuetega inimeste õiguste edendaja rollid. Neist kaks viimast ülesannet lisandusid tänavu.

Hoolimata mahukatest lisaülesannetest pole ametkond märgatavalt paisunud. Püüame iga päev mõelda, kuidas saavutada parim sünergia osakondade ja nõunike vahel, kuidas kasutada oma nn tööriistu kiiresti ja tulemuslikult, raiskamata minutitki tarbetule bürokraatiale.

Õiguskantsler esitab Riigikohtule arvamuse kõikide põhiseaduslikkuse järelevalve asjade kohta ning juhib vajaduse korral Riigikogu, valitsuse, vallavolikogu ja -valitsuse tähelepanu võimalustele kujundada õiguskorda Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimus paremini.

Kes palju teeb, see teeb ka vigu, küllap meiegi. Kui vähegi saame, siis aitame, kasutades selleks mistahes õiguspärast lühimat teed. Lähtume põhimõttest, et meie lahendame, mitte ei menetle, ning et kordaläinuks saab lugeda vaid sellise tööpäeva, mil oleme mõnd inimest päriselt aidanud, Eesti õigusriiklust ja õigusteadust edendanud ning Eestit oma jao paremaks teinud. Õiguskantsleri ametkonnas on selliselt töötada võimalik. Kas ja kuivõrd see on õnnestunud, jäägu lugeja hinnata.