/nginx/o/2019/09/14/12557330t1h4de0.jpg)
Eesti majandus on kasvanud kümnendi keskpaigast viiendiku võrra, keskmine palk vähemalt sama palju. Üpris hästi on läinud ka meie lähinaabritel, kuid mitte ühenduse lõunapoolsematel liikmesriikidel. Nõnda jätkub pärast mõnekvartalist pausi taaskord võlakirjade kokkuostmine ehk lihtsustatult rahatrükk. Meenutagem, et finantskriis puhkes juba kümnendi eest.
Euroopa keskpanga lahkuv juht Mario Draghi lubas juba 2012. aastal, et teeb kõik, mis võimalik, et eurotsoon ei laguneks. Oma sõna on ta pidanud, kuid mis hinnaga? Odava laenuna välja antud enam kui kaks ja pool triljonit eurot on suutnud kriisiriigid vee peal hoida, kuid uppumisoht pole kuskile kadunud. On ilmne, et lennukilt raha loopimisega kõiki muresid pole lahendatud.
Alates kriisi puhkemisest on Põhja- ja Lõuna-Euroopa huvid selgelt lahknenud. Protestantlik Euroopa on harjunud säästma, katoliiklik mitte. Umbes selliselt võiks meie liitu poolitada. Seda suhtumist peegeldavad ka nende majandusruumide erinevused: põhi ekspordib, lõuna impordib. See tähendab aga, et põhjal eurosid koguneb ja lõunal väheneb. Ja kui eurod saavad otsa, tuleb neid laenata juurde just põhjalt. See on eurotsooni ajalugu mõne lausega.
Sama dünaamika toimib ka kaubandussõda pidavate USA ja Hiina puhul, kus hiinlased üha müüvad ja ameeriklased aina ostavad. Ameeriklaste kasuks mängib aga fakt, et erinevalt kreeklastest saavad nad endale raha juurde tekitada, sest arveldamine käib dollarites. Kreeklased peavad aga kinni pidama eurotsooni reeglitest, mis ka defitsiidis riigieelarvet ülemäära kaua ei talu.
Naljakal kombel on Eesti nüüd nende kahe maailma vahel kahvlis. Ühtpidi ollakse olukorras, kus valitsus soovib kulutada, kuid jäigad reeglid ei lase. Samas on raha erakordselt odav ja just selleks keskpank seda odavalt välja annabki, et riigid investeeriksid ja majandusele hoogu annaksid. Eesti teadupärast võlakirju ei väljasta.
Siiski on see hea uudis kõigile, kes soovivad näiteks kinnisvara soetada. Laenuraha on jätkuvalt odav ka eraisikule. Iseasi, kui kõrgele see eluaseme hinna ajab. Kaotavad aga kindlasti need, kes raha sukasäärde hoiustanud. Rahaga raha teenimiseks on vaja üha suuremaid riske võtta, mida näeb ka eelkõige USA aktsiaturul. Samuti eraettevõtete poolt väljastatud võlakirjadega.
Kuniks raha üha juurde toodetakse, on riskid siiski madalamad. Aga kui USA-Hiina kaubandussõda süveneb? Või Brexit Euroopa majanduse uppi lööb? Siis pole ilmselt abi ka rahatrükimasinast.
Lõplikku lahendust ei tea ilmselt keegi. Majandusõpikud selliseid stsenaariume ülemäära käsitlenud ei ole. Nii nagu pole 20. sajandi mudel arvestanud sellega, et meid ei tule enam juurde, vaid jääb vähemaks.
See kõik ei päästa kriisiriike kohustusest paremini makse koguda ja oma majandusi efektiivsemaks teha. Kuid nii mõneski mõttes seilame kaardistamata vetes.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)