Nähtavaks saanud pühendumus

Kareva ongi toimetanud kõik kolm Õimu naasmist eesti luuleilma tähistavad kogud: „Kõiksuse jälje“ (2015), „Kirja vahetaja“ (2017) ning „Nähtamatu pühenduse“. Viimases on ka 2017. aastal ilmunud Doris Kareva ja Jüri Mildebergi rullraamatule „Linnukese mure“ luulevormis kirjutatud arvustus (lk 107). Kareva „Mandragora“ arvab aga Õim kuuluvat sõnatuks võtva väga hea luule hulka (lk 65).

Õimuga ühel aastal debüteerisid täna valikkogudeni jõudnud Aado Lintrop ja teadaolevalt siiani ainsa luulekoguga piirdunud pedagoog ja raamatukujundaja Annes Ihoma. Merike Õimu kaasteelistena leiame samast sarjast veel Tõnu Õnnepalu, Hasso Krulli, Kauksi Ülle, Ilmar Särje, Ilmar Trulli, Märt Luige, Kalev Kesküla, Jaanus Tamme, Harri Kingo, Aita Kivi jt.

„Taskuvihikutena“ ilmusid 1980ndate keskpaigas aga ka 60ndate kassetipõlvkonna luuletajate Jaan Kaplinski „Tule tagasi helmemänd“ (1984) ja Leelo Tungla „Valguse aine“ (1986). Mõlemas kogus looditakse ajakogemuse sügavikke. Meenutan neid siinkohal, sest Õimu „Nähtamatut pühendust“ ning ühtlasi selle viimast tsüklit „Valgus“ (eelmised osad kannavad pealkirju „Aeglus“ ja „Sügavus“) kroonib plahvatuslik valgustatus otsekui sümfoonilise poeemi finaal. Luuletus väärib siinkohal tsiteerimist:

TUULDE OLEN ÄRA ANDNUD

tallel hoitud rahatähed

õhkutõstvaid unistusi –

mis mul rohkem korda läheb

Aga keset eluvõitlust

sügavuses alles säsi