/nginx/o/2019/08/30/12512896t1hf87b.jpg)
Reedel tähistas 50 aasta juubelit rindkerekirurg, kes avas kümme aastat tagasi uue peatüki Eesti meditsiini ajaloos, kui hakkas tegelema kopsusiirdamisega. Ta on teinud seda nii edukalt, et ületab tulemuslikkuselt koguni maailma keskmist. Kusjuures tegemist on protseduuriga, mis on otse öeldes logistiline peavalu. Vaja on kaasata koguni eralennukeid.
Eesti hädad on teada: vähe rahvast tähendab ka vähe patsiente, et saada keerulisemate operatsioonide tegemiseks piisavat kirurgilist kogemust. Seepärast käiski eile 50 saanud Tanel Laisaar, Tartu Ülikooli kliinikumi kopsukliiniku vanemarst-õppejõud, oma karjääri algul Saksamaal. «Kolme kuuga nägin seal kindlasti rohkem, kui siin paari aastaga oleks näinud,» ütleb ta, «sest seal on mahud hoopis suuremad.»
Aga erinevalt sadadest teistest Eesti arstidest pole tema välismaale tööle läinud. Selle asemel – enda sõnul Eesti patrioodina – on ta arendanud Eesti meditsiini. Ta on jäädvustanud ennast ajalukku esimese kopsusiirdamise läbiviijana Eestis. See juhtus sügisel 2010. Ta on meil siiamaani ainus, kes sellist haruldast ja rasket operatsiooni teeb.
Kui maailmas tehti esimene kopsusiirdamine juba aastal 1963, siis miks võttis ligi pool sajandit, enne kui Eestis keegi selle ära tegi?
Veel kaheksakümnendatel tehti kopsusiirdamist maailmas väga üksikutes keskustes. Tulemused olid küll paremad kui kuuekümnendatel alustades, aga ikkagi kehvad. (Tõsi: aastail 1963–1978 tehti maailmas 38 kopsusiirdamist, ainult üheksa patsienti elas kauem kui kaks nädalat. – P. P.)
Nende protsent, kes on elus viis aastat pärast kopsu siirdamist, on tänapäeval järjest suurenenud, ulatudes maailmas 55ni. Ka meie esimesed patsiendid on siiamaani elus, kuigi mõne oleme ka kaotanud. Meie viie aasta elulemuse keskmine on maailma keskmisest isegi natuke parem.
Teine põhjus, miks Eestis pikka aega kopsusiirdamisi ei tehtud, tulenes sellest, et meil oli ja on vähe haigeid, kellele kopse siirata. Ka siis, kui [eelmise kümnendi lõpul] alustasime, olid paljud pessimistlikud, kas sellisel operatsioonil on meil mõtet, et saadame haiged parem välismaale. Alustasime koostööd Viiniga ja esimesele meie patsiendile siirati [10 aastat tagasi] kopsud seal. Aga haigete viimine välismaale ja nendega seal tegelemine – haige ei oska keelt, pärast operatsiooni läheb haiglas kuu aega – on patsiendile ilma lähedaste toetuseta väga-väga keeruline. Ja rahaliselt tuleb see oluliselt kulukam, sest meditsiiniabi näiteks Austrias on tunduvalt kallim kui meil.
Kui palju kopsusiirdamine meil maksab?
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)