Erkki Koort: laiapindne riigikaitse on surnud? (1)

Ega meil polegi ohtudega hakkamasaamiseks muud võimalust kui tihe koostöö ja see, et igaüks täidab oma rolli. Kindlustunnet, et oldi õigel teel, lisas tegelikult ka Krimmi annekteerimine Venemaa poolt ning sõjategevus Ida-Ukrainas. See kinnitas, et mõtlesime riigina võimalikke stsenaariumeid tehes õiges suunas ning õppisime. Murekoht on muidugi alati olemas. Kunagi pole mõtet valmistuda eelmiseks konfliktiks.

Kaitseväe areng on olnud viimasel kümnendil peadpööritav: soetatud on uusi relvasüsteeme, plaanis on hankida liikursuurtükke ning tulevikus ehk ka tanke. Erakondadeülene kahe protsendi kokkulepe on kristallselge, nagu Obama kinnitus NATO 5. artikli toimimise kohta viis aastat tagasi Tallinnas peetud kõnes. Praegu on suund pigem selle näitaja kergitamiseks 2,5 või 3 protsendini.

Tore, suurepärane. See ongi näide, kuidas riik peab eluliselt olulistes valdkondades toimima. Ainuke probleem on selles, et hübriidkonfliktide ajastul ei pruugi 12 liikursuurtükki olla just suurim kaalukeel põhiseadusliku korra püsimiseks Eestis.

Õhus on palju segadust ja meediat ning asjaomaste selgitusi jälgides pole võimalik mõista, kas siseministeeriumi haldusalas tuleb koondada või mitte. Väikse remargina tasub selgituseks mainida, et kaitseministeeriumi eelarve on umbes 2,2 protsenti SKTst ja siseministeeriumi eelarve moodustab 1,7 protsenti SKTst. Suurim erinevus on aga personalikulude osakaal, mis on vastavalt 21 ja 49 protsenti eelarvest. Siseministeeriumi ning politsei- ja piirivalveameti suur personalikulude osakaal muudab igal juhul raskeks personali mitte puudutavate kärpeotsuste tegemise.

Ainuke probleem on selles, et hübriidkonfliktide ajastul ei pruugi 12 liikursuurtükki olla just suurim kaalukeel põhiseadusliku korra püsimiseks Eestis.

Riigikontroll koostas 2018. aastal auditi, milles tõdes, et politseinike vähenemine seab kahtluse alla võime täita politseile pandud ülesandeid. Samuti toodi välja, et kaheksa aastaga on politseinike arv kahanenud enam kui tuhande ametniku võrra. Ainus kord, kui viimastel aastatel on politseinike täiendavaks palkamiseks raha eraldatud, oli aastal 2017, mil otsustati lisaks värvata 150 piirkonnapolitseinikku ja kiirreageerijat. Paradoksaalselt vähenes politseinike arv ometi ka 2018. aastal.

Mida siis selles olukorras teha, kus Eestis on turvaline elada, kuid meie regiooni julgeolekut arvestades peame pidama silmas teistsuguseid ohte kui kusagil Brüsseli kandis. Välja on käidud idee luua sisekaitse reserv, kuid sellest, mis see täpselt on, pole veel palju räägitud. Kõlanud on argument, et kümne aasta jooksul pole seda kordagi vaja läinud. See seisukoht ei ole väga asjatundlik, sest enne pronksiööd keelduti veekahuri ostust ning ka muu varustusega oli väga hõre. Pealegi, kaitseväge ei ole meil ka – jumalale tänu – vaja läinud, kuid ometi jätkame selle arendamist.

Leian, et debatt reservi vajalikkusest tasub kindlasti maha pidada, sest politsei- ja piirivalveametis on praegu koos piirivalvuritega umbes 3500 politseinikku, kellele lisandub pisut üle tuhande abipolitseiniku. Pärast pronksiöö lõppu lähenes abipolitseinike arv 3000-le ning ainuüksi politseis töötas üle 3000 vormikandja. Kaitseliit ja kaitsevägi on mõistagi olulised partnerid, kuid ka neil on oma ülesanded ning kumbagi neist ei ole arendatud ega rahastatud sisekaitse vajadustest lähtuvalt.

Seega ei aita ainuüksi kaitse-eelarve suurendamine kuidagi tagada riigi kui terviku julgeolekut, kui teised osapooled oma rehkendust enam teha ei suuda. Jah, ka siseturvalisuses on Euroopa Liidus mehhanisme, kust saame teistelt abi paluda, näiteks ELi loodava piirivalveagentuuri Frontex 10 000-pealine üksus, kuid see abi on meile olemas ja kättesaadav siis, kui oma osa ka ära teeme. Praegune suund on aga pigem vastupidine, sest valdkonda on aastaid koomale tõmmatud. Meenuvad ühe kunagise kolleegi kuldsed sõnad: «Politseinike vähenemine on just nagu kliima soojenemine – see on alanud, aga sa ei tunne seda veel.»