Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
/nginx/o/2019/08/02/12427451t1hf851.jpg)
Pikki aastaid on autoriteetsed hääled kõrgetelt kohtadelt sisendanud, et e-residentsus on vägev uuendus, mis viib meid maailma suurte riikide hulka. Aega on kulunud, aga suurt tulemust ei kusagil. Paistab nagu järjekordne suuresõnaline enesepettus...
Aasta eest intervjueerisin Californias Silicon Valley südames Stanfordi ülikooli raamatukogude ja kirjastuste juhti Michael Kellerit. Terekätt ulatades pilgutas ta mõneti kambajõmlikult silma. «Teie e-resident, muide,» teatas ta. «Kaart taskus ja puha!»
Nii et kuigi ameeriklane, peaaegu ka eestimaalane, oli ütluse alatoon.
«Tore,» vastasin üsna automaatselt. Mäletan, et ei osanud saadud infoga suurt midagi peale hakata, sest kõik e-residentsust puudutav oli mulle üsna ähmane. Teadsin, et kui plaan meie digi-tuleku kõrghetkel (aasta oli siis 2014) hurraaga välja kuulutati, lubati, et üsna pea saamegi virtuaalselt suurriigiks.