Pimekohting salapärase soristajaga

Tund puudub südaööst. Hämardub. Kohtumispaik: veidi vähem kui kümme kilomeetrit Tartu-Tallinna maanteest. Maanteelt tuleb maha keerata enne Laeva risti, veidi enne Hollywoodi tanklat.

Öösel ei liigu sel väikesel teel peaaegu keegi. Minagi olen siia pimedas sattunud vaid korra, kunagi ammu, kui Mart Laar oli peaminister ning otsustas oma valitsuse reede õhtul rappa viia. Oli veebruar ning Laaril tuli jagada selgitusi, kas ta oli paar aastat varem tulistanud Edgar Savisaare pilti. Öösel kohtusid valitsusliikmed hundiuurija Ilmar Rootsiga, kes õpetas, kuidas lambiklaasi abil hundi kombel uluda.

Päev hiljem võttis Laar tulistamise omaks.

Tee on kitsas. Ees auto, taga auto. «Nagu laulupidu. Keskpäeval olime sunnitud registreerimise lõpetama,» ütleb ornitoloog Andres Kalamees. «Osalejate arv oli juba üle 40, läheb paljuks.» Tema ongi selle öise kohtumiskoha välja valinud. Alam-Pedja on üks viiest Eesti suurest loodusmassiivist.

Kuid kohtuma ei ole tuldud Kalamehega. Rahvas on kodust välja tulnud, et kohata öösorri, salapärast lindu, kelle soristamist meenutavat laulu kuuleb vaid sumedatel juuni- ja juulikuuöödel. Öösorri valis Eesti ornitoloogiaühing tänavu aasta linnuks.

«Mulle tundub, et vanad eestlased öösorri õige nimega kutsuda ei julgenudki,» lausub Kalamees. Öösorri kohta on teada üle saja erineva nimetuse: ketrajapiiga, päevapetis, nahklapp. Isegi lollakas on talle nimeks pandud. Ladinakeelne nimetus Caprimulgus europaeus pole suurt parem, tõlkes kitselüpsja. Taustaks uskumus, et lind käivat kitsepiima imemas ning loomad jäävat seetõttu pimedaks. Mis muidugi pole tõsi.