Aastas kaotab kodakondsuse sadakond inimest

Vale oleks väita, et Eestis seadusega keelatud topeltkodakondsusega inimesed jäävad migratsiooniametnikele kunagi niikuinii vahele. Kuid arvud näitavad, et varasemate aastatega võrreldes juhtub seda kümneid kordi rohkem. Näiteks 2004. aastal oli selliseid juhtumeid vaid kaks. Viimasel kolmel aastal küünib see arv juba üle saja.

«Eks meie ametnikel on aastatega tekkinud oskus dokumentide menetlemisel lugeda ka ridade vahelt,» ütles politsei- ja piirivalveameti kodakondsustalituse juht Koidu Mesilane.

Ridade vahelt lugemise oskuse alla võib näiteks lugeda tähelepanek, kui aastaid välismaal elanud inimene tuleb Eestisse passi pikendama ja see on peaaegu tühi. Pole ainsatki märget mõnest viisast või Euroopast väljaspool levinud piiriületust tõendavast templist. Siis tekibki kahtlus, et inimene võib reisimiseks kasutada oma tegeliku elukoha riigi passi, mille kodanikuks on ta vahepeal Eesti ametivõimude teadmata saanud.

Harilikult tabab ametnike huviorbiiti sattunuid seejärel hulk küsimusi. Näiteks soovitakse näha inimese välisriigi elamisluba. «Inimesed on üldiselt ausad ja tunnistavad üles, et jah, neil on veel ka teise riigi kodakondsus,» lausus Mesilane.

Inimest, kes kinnitab, et tal on siiski vaid Eesti pass, ametnikud üldiselt ei kiusa. Kuid on teistsuguseidki juhtumeid. Näiteks huvitab Eestit praegu üks Peterburis elav vene rahvusest Eesti kodanik, kelle ametlik elukoht Eestis on Kohtla-Järvel.

Et Venemaal elaval mehel on käes aeg passi pikendada, pidi ta selleks Eestisse pöörduma. Oma Venemaa elukohta Eesti võimude eest varjav mees on nime muutnud ja suhtleb Eestiga kolmanda isiku vahendusel, mitte kunagi otse. «No selline asi peab ju tähelepanu äratama,» märkis Mesilane.

Kui inimene keeldub lõpuni valskust tunnistamast, jääb ametnikel alati võimalus saata neid huvitava isiku kohta tema elukohariiki ametlik päring. Venemaa puhul on see keeruline – suurriigi ametlik seisukoht on, et nad annavad oma kodanikke puudutavat infot välja vaid isiku enda nõusolekul.

Seetõttu on Eesti kodakondsusametnikele juba selgeks saanud, et pole mõtet saata päringuid Moskvasse, Peterburgi või Pihkvasse. Kuid Venemaa kaugemate piirkondadega on asjaajamine praktikas lihtsam. Sageli laekubki sealt ametlik vastus, millises staatuses on Eestit huvitav inimene.

Venemaaga võrreldes on lausa ideaalriik Norra, kes välismaalasele oma kodakondsust andes nõuab inimese eelmise passi enda kätte ja saadab selle ise inimese eelmisele kodumaale.