Uus reaalsus poliitikas: valijad ei tea enam, mille poolt nad on, kuid teavad täpselt mille vastu (6)

«Me ei ole jõudnud hangumispunkti, kus tekkiks jälle stabiilsed valijamustrid,» ütles ta.Inimeste valimiskäitumist ei saa enam vaadata sotsioloogiliselt, et on olemas traditsioonilised ühe erakonna valijad ja traditsioonilised teise erakonna valijad, leiab politoloog. «Aga vaadates inimeste meedia tarbimist, vaadates inimeste sotsiaalmajanduslikku positsiooni, me ikkagi suudame juba kirjeldada erinevate erakondade valijaid,» lisas ta.

Lääne meedias laialdast arutlusainet andvat teemat – et tänasel poliitmaastikul on üha enam neid, kes teavad mille vastu nad on, kuid ei oska öelda mille poolt, seega valijate seas levinud negativismi, mida parteid oma kampaaniatega võimendavad, selgitas Jakobson nii: «See on ju tegelikult toimunud kogu aeg. Kui me vaatame läänemaailma poliitikat, siis klassikaliselt on käinud selline asi, mida me nimetame «keskele surumiseks» – et kõik erakonnad püüavad saada kõige mõõdukamaid kesktee valijaid, kes vaatavad, milline erakond pakub rohkem. Tavaliselt võidab siis see erakond, kes suudab kõige rohkem oma toetajaid välja tuua. Ja seepärast tehakse ka negatiivset kampaaniat, et püüda nii jätta oma oponendi valijad koju. Seda tendentsi näeme praegu ka. Need erakonnad, kes kampaaniat teevad millegi vastu, suudavad oma toetajaid hästi tugevalt mobiliseerida ja teisest küljest, panna kõhklema neid, kes ei ole veel otsustanud, kes muidu valiks mõnda moderaatsemat erakonda, aga kes nüüd lihtsalt ei lähe valima.»

Jakobson annab oma selgituse ka praegu Eestigi poliitikas nähtavale populistlikule taktikale puhuda üles pidevalt uusi skandaale, mis tekitavad üha uusi meedia pealkirju, seega - vastata igale skandaalile uuega.

Intervjuud Mari-Liis Jakobsoniga raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin» kuula siit.