/nginx/o/2019/06/18/12277162t1h145d.jpg)
Võidupäeva 100. aastapäeval arutleb Kanada aukonsul Laas Leivat eestlaste suurima võidu teemadel. Mõtisklus ilmus Kanadas ilmuvas väliseesti ajalehes «Eesti Elu».
Laas Leivat: selle võiduta ei oleks eestlus püsima jäänud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välisajakirjanikud küsinud kord sügaval stagnaajal: «Milline on eestlaste suurim võit?»
Vastuseks võinuks olla raskekaalumaadlejate või maletajate võidud. Oleks sobinud ka sajandivanune ülemaaliste rahvuslike laulupidude traditsioon.
Ent üldtuntud telemees Valdo Pant vastas: «Eestlaste kõige imetlusväärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.»
Sügav kummardus nendele, kellel on julgust korraldada järjekordset ESTO-t peale tema «matust», mis toimus 1996. aastal Tallinnas.
Tema vastuss oli selge sõnum: ilma Vabadussõja võiduta ei oleks eestlaste püsima jäämine olnud reaalne.
Siin võõrsil võime samuti öelda, et meie tähtsaim võit siin on olnud meie püsima jäämine. Aga oleme ausad: see on ainult poolik võit. Sest meil on ka tulevikus endiselt tarvis samasuguse otsustava tähtusega võite. Selliseid, nagu neid oli Eesti Vabariigi iseseisvuse kinntanud 1919. aastal.
Mõned näitajad, nagu lasteaia ja täienduskoolide tagasihoidlik tõus, on andnud julgustust (Kanada) siinsetele «eesti asja» tegijatele. Paraku ei ole me siiski tabanud seda miskit, mis tiivustab leidma lahendusi, et pöörata tagasi meie kogukonna hääbumine.
Sügav kummardus nendele, kellel on näiteks julgust korraldada järjekordset ESTO-t peale tema «matust», mis toimus 1996. aastal Tallinnas. Nendele, kellel on tahtmist asutada uut koori ja täienduskooli suuremast Toronto asukohast kaugel; nendele kellel on energiat taastada pensionäride traditsioonilisi koosviibimisi, kellel on visiooni rajada Väliseesti Muuseumit. Ka nendele, kellel on oskusi esitada eesti dokfilme laiemale publikule ja paljudele teistele. Kõik mainitud ja ka paljud teised aktivistid väärivad kõrget tunnustust ja siirast tänu.
Jah, sellised algatused ja saavutused on meie ühiskonna elujõu tundemärgid. Aga kas suudame seda hoida tulevastele põlvkondadele? On tuhandeid ülemaailmselt, kes saavad endid pidada puht geneetiliselt eestlasteks, kuid ei löö kaasa «eesti asja» ajamisel.
On vaja aktiviseerida neid, kes mõnikord uhkustavad oma eesti päritoluga, aga panust selle päritolu omapära edasi kestmiseks võõrsil ei ole motiveeritud andma.
Nende tõmbamine reaalse eestluse juurde oleks hiigelsuur võit.
Tundkem rahuldust ja uhkust Võidupühal. Tundkem vajadust eestlaste tulevikku määravaid võite veel saavutada.