Eesti vajab kuus korda rohkem informaatikaõpetajaid

Praegu pakutakse Laanpere sõnul informaatikaõpet ligi 500-st põhi- ja keskkoolist umbes kahesajas. Ülejäänutes õpetatakse kas algseid digipädevusi või siis isegi kui toimub mingi robootikaga tutvumine, siis see on huvihariduse vormis pärast tunde.

«Ettevõtete nägemus on selline, et meil on ühiskonnas puudu kandiliselt mõtlevatest inimestest, inseneridest selle laiemas mõttes – näiteks tarkvaraarendajatest ning inimestest, kes mõistavad matemaatikat ja robootikat,» lausus Dateli tarkvaraarenduse- ja tehnoloogia direktor ning IT-kolledži nõukogu liige Agu Leinfeld.

Leinfeld ütles, et lähitulevikus peab selliste pädevustega inimeste hulk tõusma. Juba praegu on tema sõnul IT põimunud kõigi valdkondadega ning tööturul on palju ettevõtteid, kes nimetavad oma edu aluseks justnimelt IT-d. Näidetena tõi ta pangad, logistikatööstuse, aga ka näiteks Bolti (endise nimega Taxify).

Ka Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu tegevjuht Jüri Jõema sõnas, et vajadus tehnoloogia pädevuste järele on kõikides õppeastmetes.

Ta sõnas, et kui inimesed lähevad kõrgkoolis õppima mingit muud eriala, siis selle eelduseks on tegelikult ka üldhariduskoolis saadud tehnoloogia algteadmised, mida praegu noortel ei ole piisavalt.

Ka OSKA info- ja kommunikatsioonivaldkonna (IKT) 2015. aasta uuring rõhutab, et kuna IKT võimaldab tõsta traditsiooniliste majandusharude konkurentsivõimet ja aidata kaasa majanduse struktuuri muutmisele, siis on Eestil vaja kõigisse majanduse sektoritesse aastas 1,5 korda senisest enam IKT spetsialiste.

Agu Leinfeld sõnas, et 1990. aastatel oli informaatika riiklikus õppekavas olemas ning seda tähtsustati rohkem. «Osa oma majanduse ja riigi eduloost võlgnemegi me sellele, et meil väärtustati seda asja omal ajal rohkem. Pigem ütlekski, et leiame nüüd jälle midagi toredat üles, mis on meid juba edukaks teinud,» lausus ta.

Inglise keele õpetaja informaatikaga enam toime ei tule

Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere ütles, et koolides on aina suurem süsteemse informaatikaalase hariduse järele – algoritmid, andmete kogumine ja analüüs ning igasuguste mustrite tuvastamine.

«Nende õpetamisega ei tule toime enam keskmine inglise keele või geograafiaõpetaja,» ütleb ta.

Laanpere ütles, et siiamaani on riigi prioriteediks olnud justnimelt digitaalsete algpädevuste lõimimine teiste ainete sisse, sellest aga enam tööjõuturu vajaduste rahuldamiseks ei piisa.

«See kogu arvutialane mõtteviis on nii oluline, et seda tuleks õpetada ikkagi eraldi ainena. Samamoodi, nagu matemaatikat õpetatakse matemaatika kõrgharidusega või füüsikat füüsikakõrgharidusega,» lausus ta.

«Isegi seal, kus õpetatakse informaatikat, õpetavad seda üldjuhul ilma kvalifikatsioonita õpetajad, samal ajal, kui teistes õppeainetes on iseenesestmõistetav, et seda ainet õpetab selle aine kvalifikatsiooniga magistrikraadiga õpetaja,» ütles Laanpere.

Head õpetajad ostetakse üle

Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis sõnas, et tema informaatikaõpetajate puuduse üle kurta ei saa. Koolis on digipädevuste õpetamine lõimitud ainetesse, väikestele pakutakse programmeerimistundi ning pärast on robootikaringidki.

«Selle valdkonna häda on see, et kui keegi midagi oskab, siis ostetakse ta koolist ära,» ütles ta siiski.

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi sõnas ERRile, et kuigi nende koolis on hetkel matemaatika-informaatikaõpetajad olemas, siis on informaatikaõpetaja leidmine siiski kõige keerulisem.

«See on totaalne probleem Eestis. Treffner [Hugo Treffneri Gümnaasium – toim.] otsis endale matemaatikut, meie otsisime endale matemaatikut, noori ei ole kusilt võtta,» tõdes Jõgi.

Ülikoolid üritavad õpetajate põuda leevendada

Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere sõnas, et ülikoolidel on õpetajatepuuduse leevenduseks kaks meedet.

Ühelt poolt avas Tallinna ülikool sellest aastast informaatikaõpetaja magistriõppekava, kuhu avaneb vastuvõtt neljapäeval.

Laanpere sõnul oodatakse õpetajakoolitusse tagasi neid, kellel on informaatika või mõne teise inseneriaine (näiteks soojus- või mehhaanikainsenerid) bakalaureusekraad. Nad tuuakse tagasi ülikooli ja pärast kaheaastast magistriõpet saavad neist informaatikaõpetajad.

Samas ütleb Laanpere, et koolis ei pruugi pelgalt informaatika kvalifikatsiooniga täiskohta saada, mistõttu pakutakse topeltkvalifikatsiooni nii, et juurde saab ka ühiskonnaõpetuse, põhikooli matemaatika või haridustehnoloogi kvalifikatsiooni.

«See on nüüd üks tee. Tehnilise bakalaureusehariduse pealt õpetajakoolituse magistrisse,» lausus ta.

Teiseks suunaks on informaatika täiendkoolituse andmine neile, kel on juba õpetaja magistrikraad olemas, aga mõnes teises aines, näiteks ajaloos või tööõpetuses, kelle koormus on väike ning kellele pakub IT huvi. Neile antakse siis informaatikaõpetaja lisakvalifikatsioon.

Täiendõpet pakutakse nii Tallinnas kui ka Tartus. Kui Tallinnas kestab õpe vaid ühe aasta, siis Tartus on täiendõppe õppekava natuke teise sisu ja ülesehitusega, ühtlasi ka väikese koormusega, ning kestab kaks aastat.