Värvikad koodnimed, tundmatud gringod ja 1,4 tonni kokaiini. Eestlasest kapteni sissekukkumise lugu

Pärast seda kadus Must aastateks silmapiirilt. Vaikus lõppes, kui vend ja ema said Mustalt piletid soojale maale. Tõdval ja Sakus võeti seda kinnitusena, et mees on elus ja tal läheb paremini.

«Jah, tema n-ö karjäär tuli mulle täieliku üllatusena,» ütleb üks lähedane nüüd. «Pärast neid sündmusi sain ma aru, et ma ei teadnud seda pilti üldse.»

Musta katamaraanilt leiti mullu augustis 1,4 tonni ülipuhast kokaiini. Kui kogu last tänaval grammhaaval maha müüa, võinuks selle eest lõppastmes teenida 125 miljonit eurot. Must ise võinuks eduka reisi eest taskusse panna 750 000 eurot.

Müstiline kolumblane

Kui eestlasest kapten toodi tänavu 4. märtsil Bristolis kohtupinki, tuli ta lagedale meeleheitliku stsenaariumiga. Viimase poole aasta jooksul oli tal olnud trellide taga piisavalt aega, et kaaslasi säästev lugu detailideni läbi mõelda.

Must tunnistas end kohtus süüdi kokaiiniveos, kuid mitte uimastite smugeldamises Suurbritanniasse. 12-liikmelisele vandekohtule väitis ta, et ei teadnud, kuhu ja kellele oli last mõeldud. Ta teadnud vaid seda, et väärtuslikule kaubale pidi merel vastu tulema kalalaev Ocean Magic.

Musta väitel oli kokaiiniveo peaarhitekt keegi kolumblane Juan Antonio Balvis, kellega eestlane oli 15 aastat varem Hollandis tutvunud.

Smugeldamiseks vajaliku 20-meetrise katamaraani ostis Must 2017. aastal Hispaaniast. Laeva omandamiseks polnud kokaiinivedajail endil raha, ostuhinna 500 000 eurot olevat maksnud kolumblane pangaülekandega. Laev nimetati Nomadiks ja registreeriti inglase Nigel Clarki (64) nimele.

Kuna alus vajas enne ookeanile minekut remonti, palkas Must enda sõnul Clarki laeva putitama. Teise briti, 59-aastase Dean Watersi panus olevat piirdunud sellega, et ta aitas poest vajaduse korral paadiliimi tuua.

Kuna üksi Atlandil katamaraani ei juhi, vajas Must abikäsi. 21-aastase endise Jelgava Hesburgeri töölise, lätlase Voldemars Gailise leidis ta enda väitel ajalehekuulutuse kaudu. Ka 27-aastane hollandi purjetaja Raymond Dijkstra olevat Must laevale meelitanud valelubadustega.

«Ütlesin neile, et see on purjetamisreis. Kasutasin neid meeskonnana, nad ei teadnud, mis toimub,» võttis Must kohtus süü endale. Musta kirjelduse järgi seilas ta kaaslaste magades Madeiralt mööda ja tegi alles hommikul Gailisele ja Djikstrale teatavaks, et nood on sunnitud operatsiooni kaasa tegema.

Ülejäänud neli kaasosalist ajasid umbes sama juttu. Ent mida päev edasi, seda auklikumaks kogu lugu läks. Prokuratuuri väitel maalivad asitõendid toimunust sootuks teise pildi. Viisik mängis algusest peale kokku ja Must lihtsalt valetas.

Uurijad ei usu sõnagi

Samal ajal kui kokaiinikolmik 2018. aasta 29. augustil kella poole seitsme paiku õhtul katamaraanil vahistati, klõpsatasid käerauad kinni ka Clarki ja Watersi randmete ümber. Nad olid parasjagu teel Lõuna-Inglismaa väikesadamasse Hayle'i, kaasas tuttuute mootorite ja öövaatlusseadmetega kiirpaat Brenda’s Pet.

Hämaruse saabudes pidid nad selle vette laskma ja kokaiini Nomadilt värskelt ostetud aiakärudega kaldale vedama.

Musta jutt, et ta sai juhiseid Balvise käsilastelt, oli uurijate meelest lihtsalt suitsukate. Mobiilipositsioneering näitas, et nendel kohtumistel istusid Musta vastas hoopis Clark ja Waters, kellega kogu skeem välja mõeldi.

Waters, keda meeskonnaliikmed polnud oma jutu järgi kunagi kohanud, figureerib liikluskaamera ülesvõtetel teel sadamasse ja isegi Gailise mobiiltelefoni fotodel.

Ka sai kohtus selgeks, et Gailis ja Djikstra teadsid väga hästi, millesse nad end mässisid. Nomadi pardalt leiti mälupulk, mis sisaldas dokumenti pealkirjaga «Tähtsad asjad». Fail oli loodud Raymond Djikstra arvutis õhtupoolikul enne väljasõitu Nomadi pardal, kus mehed ninapidi koos asju arutasid. See sisaldas detailseid juhiseid ja paroole kogu meeskonnale: kuidas navigeerida, millal vahetada satelliitsidet ja kohtuda kokaiinitarnijatega.

Djikstra Hollandi kodu läbiotsimisel leiti seal mobiiltelefoni Aquaris karp ja kõnekaardi ümbris. Täpselt samu telefone kasutas terve meeskond, sest neis olev tarkvara võimaldab ilma andmejälgi jätmata interneti kaudu suhelda.

Kirsina tordil leidsid uurijad laevalt Gailise päeviku. Musta jutu järgi tema «pantvang», kirjeldab Gailis juba päev pärast väljasõitu, kuidas ta plaanib narkoveost saadava rahaga avada Lätis tätoveerimissalongi, soetada drooni, hellitada end mootorratta, hea arvuti ja ülikonnaga.

Öine kohtumine Atlandil

Sihtkoht, kuhu meeskond pidi jõudma, asus Suriname vetes Tobago saarest umbes 500 meremiili idas. «Kord päevas pidin Iridium Go'd (seade laeva positsioneerimiseks – toim) kontrollima. Nomad pidi kasutama koodnime Pargo, tulijad Dorado,» kirjeldas Must varem kokku lepitud reegleid.

Korraga ilmus pimedusest 20-meetrine kiirpaat 1,4 tonni kokaiiniga. «Kohtusime öösel. Nad viskasid meile köie. Hakkasime pakke ümber laduma, ühtlaselt paati jaotama. Gailisel nappis jõudu. Nad saatsid oma paadist ühe mehe peale,» seletas Must kohtus.

Djikstra mäletas, et venezuelalaste välimusega meeskond tegutses ülikiirelt, kutsudes Nomadi meeskonda gringodeks. Veel enne, kui tarnijad jõudsid öösse kaduda, oli katamaraanil selline kogus kokaiinipakke, et sõukruvi tõusis veest välja ja sadu kilosid uimastit tuli ümber jaotada.

Paar nädalat hiljem oldi jõutud tagasi Briti vetesse. Gailis ja Djikstra silmasid Clarki alusega sarnast kiirkaatrit enda poole tulevat. Ainus, mis ei sobinud mustrisse, olid vilkurid. «Kui Jan (Richard Musta hüüdnimi) piirivalve paati nägi, ütles ta «fuck, fuck, fuck», jooksis oma ruumi ja viskas dokumendid ning satelliittelefonid üle parda,» meenutas Djikstra.

Prokuratuurile tundus, et nad on loo läbi hammustanud. Must, Clark ja Waters panid suuroperatsioonile aluse hiljemalt 2017. aastal Hispaanias, kus nad üheskoos paate remontisid. Kõigil kolmel oli seal all vähemalt üks varasem karistus narkoveo eest, mistõttu kasutas hispaania keelt rääkiv Must Eduardo Josellise valeidentiteeti.

Kokaiini Suurbritanniasse smugeldamise diil oli sündinud juba varem. Uurijad leidsid, et 2017. aastal veetis Clarke kolm päeva Venezuelas, mis on üks Suriname kaudu liikuva kokaiini põhilisi tarneriike. Kohtule väitis inglane hiljem, et ostis seal naisele ravimeid.

Gailis ja Djikstra olid jõugule kerge saak. 27-aastane Djikstra on eeskujulikust Hollandi perest pärit kohalik purjetamismeister, keda lähedaste väitel vaevas Aspergeri sündroom. See tegi mehe kergesti mõjutatavaks: ta innustus kergesti, ent võis mõne aja pärast unustada, mida ta teeb. Djikstra kuulus kohalikku friisi purjetamisklubisse, ent visati sealt välja, sest istus sageli pisirikkumiste eest kongis ega jõudnud võistlustele. Pärast 2016. aastat eksles Djikstra mööda Euroopa sadamaid, tehes keevitaja ja laevamehaanikuna juhuotsi. Ühes sadamas ristus tema tee Mustaga.

Finaal kohtusaalis

Vandekohtunike viimasedki kahtlused hajutas kohtusaali ukse taga peetud pealtnäha süütu vestlus 4. märtsi pärastlõunal, kui Must ootas Bristoli kohtusaali ukse taga sissepääsu. Musta taga seisis vanglaametnik, tema kõrval kaaskohtualune Dean Waters. Mees, kelle kohta oli Must tõsikindlalt väitnud, et ei tunne teda.

Ühtäkki kõnetas Waters «täiesti võõrast» Musta hispaania keeles. Mehed vestlesid omavahel lühidalt ja sisenesid saali.

Järgmisel päeval, kui Musta küsitlemine hakkas juba lõpule jõudma, palus süüdistaja Gareth Weetman kohtualusel sellele vestlusele uuesti mõelda.

«Kas Waters ütles sulle eile enne kohtuistungit hispaania keeles need sõnad?» küsis süüdistaja Gareth Weetman lõpuküsimusena. Ta viipas käega ekraanile, millele oli kuvatud lause: «​Solo digo que te dije.»​

«Jah,» tunnistas Must.

«Kas sa saaksid meil aidata mõista, mida need sõnad tähendavad?» küsis süüdistaja.

««Räägi seda, mida ma sulle ütlesin.»»