Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/04/10/2952306t1h6906.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/20/12185591t1h3b9c.jpg)
Kõige parem viis end teatril üllatada lasta on minna etendust vaatama madalate ootuste ja eeldustega, mida turundajad ei ole üles kütnud ja mille tutvustavas tekstis ei kasutata superlatiive. Öeldakse lihtsalt, et tegemist on muinasjuturüüs manuaaliga, mille keskmes on inimese soov ehitada. Ehitada ükskõik mida: silda, maja, unistusi. Seega võib tulla mis tahes.
Noore koreograafi Kadri Sireli lavastus «Kuidas ehitada aiapäkapikku» esietendus Telliskivi loomelinnaku rohelises saalis. Saal on tavaline tööstushoone ruum, mille seinad on valgeks võõbatud ja põrand on küll puhtaks pühitud, kuid tolm pole kuhugi kadunud. Vähe sellest, valguskunstnik Karolin Tamm on tolmu paljundanud kogu ruumi täitva tossuse uduga. Ja taas: mina, teadlik ja palju kogenud teatrivaataja, tunnen juba ette, kuidas varsti on suu ja ninasõõrmed täitunud pisikeste õhus lendlevate betooniteradega, millest hakkavad hambad krudisema. Peagi üks külaline ka aevastas. Miks ei võiks nüüdisaegne teater ilusas puhtas ruumis oma kauneid tegusid teha? Vastik.