/nginx/o/2018/06/01/7877172t1hf4a1.jpg)
Vandeadvokaat Paul Keres lausus saates «Otse Postimehest», et Signaaliga seonduv peaks korda minema igale Tallinna elanikule. «Korruptsiooni vältimine on ju maksumaksjate huvi kaitsmine: et maksumaksjate raha kasutataks avalikult, säästlikult, otstarbe kohaselt ja ilma ebakohaste mõjutusteta,» rääkis Keres.
Paul Keres Signaali omanikest: relvahanget ei lubataks võita Hollandi juristile kuuluvad firmal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänane Postimees kirjutas, et ehkki Urmas Sõõrumaa on järjepidevalt eitanud igasuguseid seoseid AS Signaaliga, näitavad dokumendid vastupidist. Nimelt on Sõõrumaa sidunud ühise hüpoteegi alla isiklikud luksuskorterid Tallinna vanalinnas, mereäärsed krundid Kloogarannal ja Signaalile kuuluva ärikinnistu. Selle alusel võetud 2,8 miljoni euro suuruse laenuga aidati 2012. aastal elule Sõõrumaa turvaettevõte USS Security.
Aastaid äärmiselt edukalt eelkõige Tallinna riigihangetel osalenud Signaal on Eesti üks salapärasemaid ettevõtteid. Alates erastamisest 15 aastat tagasi on ettevõtte tegelik omanik varjunud eri hetkel juristide selja taha või peitnud jäljed Šveitsis ning Küprosel. Urmas Sõõrumaa ütles, et ei mäleta notari juures toimunud tehingust midagi ning notaris käib tema andmas vaid allkirja ilma dokumentidesse süvenemata.
Paul Keres, kas teie mäletate neid kordi, kui käite notari juures oma isiklikku vara laenu katteks panti panemas?
Jaa, mina mäletan, aga mul on muidugi ka oluliselt vähem vara kui Urmas Sõõrumaal. Tegelikult ei ole Eestis võimalik, et keegi käib notaris, teeb seal tehingu ja väljub notaribüroost teadmatuses sellest tehingust, mis ta tegi. Notar loeb sõlmitava lepingu osalistele algusest lõpuni ette.
Sõõrumaa jällegi ütleb, et tema üldse ei loegi notari juures käies dokumente läbi ja paneb niisama allkirja. Sel juhul peaks siis ju notar rikkuma talle pandud kohustusi?
Ma kujutan ette, et härra Sõõrumaa võibki täpselt nii käituda. Aga ta ei pääse sellest, et notar loeb talle lepingu ette. Ta ei pruugi seda ise lugeda ja võibolla tõesti vaatab ainult seda viimast lehekülge, kuhu allkirja paneb. Sellegipoolest lepingu sisu loetakse talle ette ja küsitakse, kas ta sai sellest aru.
Miks on see üldse oluline, kas üks või teine ettevõtja on Signaali-suguse firma omanik?
Kas seal on just Sõõrumaa või keegi teine, ei peagi meid otseselt huvitama. Tallinna elanikena ja maksumaksjatena peaks meid aga huvitama, kes on selle ettevõtte tegelikud kasusaajad, kes pidevalt linnalt väga väärtuslikke lepinguid saab.
Kuidas saab olla võimalik, et seesama Signaal alates erastamisest 2004. aastal kuni senini on suutnud oma omanikke nii hästi varjata ja osaleda samal ajal edukalt riigihangetel?
Riigihangetel saab osaleda küll, aga et ta on nii osavalt ennast varjata saanud, see on tubli töö. See on ilusasti kokku joonistatud struktuur.
Miks seda peaks tegema?
Enese varjamiseks on väga palju erinevaid põhjuseid. Näiteks võibolla ei soovi inimene olla prominentne äritegelane. See on täiesti legitiimne eesmärk, kui elatakse ohtlikus riigis – näiteks Vietnamis või Kambodžas. Kui saadakse teada, et keegi on suurte huvidega äritegelane, võib tema või ta laste elu sattuda ohtu. Enamasti aga puudutab selline huvi väga suuri ja mahukaid ettevõtteid, kus on väga rikkad inimesed taga. Signaal pigem ei vasta sellistele tunnustele.
Millised variandid siis alles jäävad? Minul ajakirjanikuna tekib esimene seos võimalike korruptiivsete sidemetega.
Praegu muidugi ei saa me öelda, et seal selliseid asju taga on. Varjamise tahe võib olla korruptiivne, aga ka täiesti legitiimne. See, mis seal toimub, tavaline kindlasti ei ole.
Keda see huvitama peaks? Tallinna linnast on Signaal võitnud miljoneid eurosid väärt riigihankeid. Samas näeme, et ei Edgar Savisaare ega Taavi Aasa ajal ei ole linn teinud midagi, et tegelikes omanikes selgusele jõuda.
See peaks huvitama iga Tallinna elanikku, kes maksab Tallinna kaukasse makse. Signaali on väga oluline transpordikorraldusettevõte, aga me käsitleme seda täiesti erasfääri kuuluva ettevõttega. Toome näite Tallinna Sadamast. Tallinna Sadam on täpselt samasugune eraõiguslik äriühing, millel on eraõiguslikud juhtorganeid, aga täna oleme kohtus, kus neid nimetatakse ametiisikuteks. Minu meelest on see vale, siin on topeltmoraal.
Ega tegelikult ei ole linnal väga suurt võimalust midagi ette võtta. Nad ei saa segase omandistruktuuri selgitusel ühte firmat hankest kõrvale jätta.
Kui nad paneksid hanke tingimustesse, et peate välja tooma oma tegelikud kasusaajad füüsiliste isikute tasemel ja selliseid isikuid välja ei tooda, siis äkki saaks kõrvale jätta. Läbipaistvus riigile või ühiskonnale olulistes ettevõtetes on teistes valdkondades juurdunud. Näiteks me ei lase krediidiasutustena siia tegelema ettevõtteid, kelle puhul me ei tea, kes selle taga on. Kui keegi tahab asutada Eestis panka, aga selle tegelik kasusaaja on keegi Mehhiko narkoparun, kes tahab siit oma raha läbi pesta, siis see ei ole võimalik.
Seega, miks peaks kehtima eri standardid sellise äri puhul linna ja avaliku rahaga, mis tegelikult on ju ka teatud mõttes strateegilise tähtsusega?
Jah, seal võivad olla ka teatud julgeolekuküsimused. Kui mõnel vaenulikul jõul õnnestuks lihtsa nupuvajutusega Tallinna foorisüsteemid täiesti pimedaks lülitada, siis see võiks olla kellelegi strateegiline huvi. Arvan, et kui me kasutame avalikku raha – ja avalikku raha ringleb meie majandustegevuses kahetsusväärselt järjest enam – siis seda enam peaksime tundma huvi, kes seda raha ja kuhu suunab. See on demokraatlikuks ühiskonnas loomulik.
Kes need meie jällegi on?
Meie maksumaksjatena. Tallinna linn peaks huvi tundma. Meie esindajad volikogus. Volikogu poolt nimetatud linnavalitsus.
Asja traagika ja teistpidi ka õnn on selles, et Signaali-suguseid ettevõtteid naljalt rohkem Eestis ei olegi. See annab võimaluse öelda, et ah selle ühe ettevõtte pärast me ei hakka jamama. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.
Nii see on. Aga ma ei kujutaks ette, et kui me teeme relvahanke ja saaksime parima pakkumise ettevõttelt, kelle väidetav tegelik kasusaaja on Hollandi advokaat – see tunduks mulle natuke kahtlane.
Aga meil pole ka võimalik öelda, et seesama Hollandi jurist Beute ei ole omanik.
Ei saagi. Aga ütlen oma isikliku elukogemuse pinnalt ja olles olnud advokaat ligi 10 aastat, siis minu teada on ebatavaline, et advokaadid sellistes suurtes infrastruktuuriettevõtetes osalusi omavad.
Kui selle advokaadi käest küsida, siis ta nimetab seda tungimiseks privaatsfääri.
See ongi tungimine privaatsfääri ja ega ta ei pea vastama. Kui ta aga tahab ennast usutavamaks teha, siis mõistlik oleks midagi vastata.
Kurioosne on see, et Beute sai Signaali omanikuks kuu aega enne, kui Eestis hakkas kehtima ettevõtete lõplike kasusaajate avaldamise nõue. Nähtavasti on tegemist mõttetu sättega?
On küll. Sellest on väga lihtne mööda minna. Selleks, et jätkuvalt ennast varjata, ei oleks tingimata küll tulnud härra Beutet sinna ahela tippu sokutada.