Soomlased tulid Vabadussõtta Eesti eest surema (10)

Raamat annab ülevaate sellest, kes need mehed olid, kuidas nad surma said ning kuhu on nad maetud, aga miks nad vabatahtlikult Eesti eest sõtta tulid, ei ole tänaseni päris selge.

Soome saatkond kinnitab, et kuigi toonastest sündmustest on möödas täpselt sajand, on tegu tõepoolest alles esimese raamatuga Vabadussõjas hukkunud Soome vabatahtlikest. Ain Krillo ja Mati Straussi raamat «Vägitöö kaunis jääb» on nii eesti kui soome keeles, see on valminud  Vabadussõja Ajaloo Seltsi ja Soome suursaatkonna koostöös.

Raamatut esitleti tänastes NUKU Teatri ruumides Laia ja Nunne tänava nurgal, sest sada aastat tagasi asus just seal soome vabatahtlike sõjaväehaigla. Kui varem arvasid teatri inimesed teadvat, kus soomlaste haigla asus, siis raamatuesitluse päeval võeti vanad fotod veelkord ette.

«Kui me täna käisime peakunstnik Rosita Rauaga veelkord vaatamas, siis leidsime, et pigem see saal. Kui vaadata lage, siis see sein on hiljem ehitatud rohkem kinniseks. See on tõenäoliselt olnud tunduvalt laiemalt lahti,» ütles NUKU Teatri kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu.

«Haigla fotol on näha suured aknad. Tänases teatrisaalis on Laia tänava poole avanevad aknad kaetud musta kattega, mida väga harva akende eest ära võetakse. Kui vaatasime proportsioone ja praegust olukorda, siis pigem räägime haigla puhul ikka Ovaalsaalist,» lisas ta.

«Haigla avati 1. veebruaril ja suleti 17. aprillil 1919. Esimesed haavatud olid Põhja Poegade seast, kes olid osa võtnud Paju lahingust. Siit haiglast käis läbi umbes nelisada sõdurit. Suremus ei olnud haiglas kuigi suur, sest kõige raskemalt haavata saanud mehed viidi kohe Helsingisse,» rääkis Soome suursaatkonna pressinõunik Hannele Valkeeniemi.

Küsimusele, mis ajas soome mehed üle mere Eesti eest sõdima, ei oska raamatu koostajad ühest vastust anda. Raamatu tõlkija ja toimeaja Pekka Linnainen juhtis tähelepanu sellele, et tollaste Soome seaduste järgi poleks ühtegi ajateenijat ega muud sõjaväekohuslast tohtinud siia saata. Kõik, kes Soomest Eestile appi tulid, olid vabatahtlikud.

«Kokku tuli siia umbes 4000 soomlast. Meil on alati olnud küsimus, et need mehed tulid siia ju vabatahtlikult, keegi neid ei sundinud. Et miks nad seda tegid? Mis mõtted nendel meestel peas olid? Mida mõtles Aukusti Tuominen, kui tal oli kodus neli last ja naine ootas viiendat. Ja tema tuli Eesti Vabadussõtta vabatahtlikuna Eesti eest võitlema?» ütles raamatu autor Ain Krillo.

Aukusti Tuominen oli Soome vabatahtlike salga liige, kes 5. jaanuaril 1919 Kuusalu kandis Kosu külas vaenlase varitsuse otsa sattus ning lahingus hukkus. Kuna vaenlane oli surnukeha paljaks röövinud ja ka dokumendid ära võtnud, viidi hukkunud sõdur Kuusallu ja maeti sealsele kalmistule. Alles 18. jaanuaril 1919 Narva jõudes märkasid soomlased, et üks mees on puudu. Ning alles käesoleva aasta 3. jaanuaril pandi Kuusalu kalmistule Aukusti Tuomineni hauakivi.

Krillo meenutas, et alguses kavandati Vabadussõjas langenute raamatusse soomlaste kohta eraldi alajaotust, aga lõpuks kujunes asi nii, et Soome saatkonna toel anti nende kohta välja eraldi raamat. Kusjuures langenute nimekirja koostamine polnud sugui lihtne ning uurijate ette kerkis mitu takistust.

Nimekirjades on olnud vigu, mille tõttu on isegi mälestustahvlitel olnud eksimusi. Näiteks Oskari Pietiläisega olid asjad nii segased, et tema järeltulijad said Vabadussõjas hukkunud esiisa matmispaiga teada täpselt sada aastat ja üks päev pärast tema surma.

Nii oli Helsingi Vanakiriku pargi mälestusmärgil, Valga kiriku seinal oleval mälestustahvlil ning Tori kirikus kirjas Oskar Hietala. Tema surnukeha saadeti Valgast Helsingisse Oskari Pietilä nime all, kuid ometi maeti ta Helsingi Vanakiriku pargi ühishauda O. Hietala nime all.

Raamatu koostajate käes olnud Põhja Poegade nimekirjas oli aga kirjas seersant Oskari Pietilä. Sada aastat pärast sõda teatasid Oskari Pietilä sugulased, et nende vanaonu teenis tõepoolest Põhja Poegade rügemendis ja suri Valga haiglas. Selgus, et Pietilä ristinimi oli tegelikult Pietiläinen, aga kasutati lühemat varianti ja tema naine sai langenud abikaasa eest lesepensioni.

Segadused nimedega

«Soome nimedega oli palju probleeme, sest 1906. aastal oli Soome ju suur nimede soomestamine. Paljud olid sündides saanud Rootsi nime ja 1906. aastal hakati endale Soome nimesid võtma. Ja nii oligi, et kirikuraamatus on kirjas Johannes, Aga Vabadussõtta tuli mees nimega Hannes. Viljamitest said Viljod ja Karlidest Kalled. See nõudis väga tähelepanelikku uurimist, et kas on tegemist ikka sama inimesega,» rääkis Krillo.

Raamatus on lugu ka sellest kuidas ühe Soome pere noorem poeg võttis vanema venna dokumendid, tuli nendega Eestisse sõtta ja langes siin vanema venna nime all.

«Kui Eesti pöördus Soome poole abi saamiseks, siis sealt tuli kohe vastus. President Svinhufvud ütles, et vendi peab aitama. Piisas sellest, et Eestimaa mees ja Soome Kodusõja kangelane Hans Kalm kirjutas ajalehtedesse kuulutuse, et mina tulin teile appi, tulge teie nüüd, meil on häda käes! Ja tuldigi,» rääkis Krillo.

Kalmi sõjaäveliste saavutuste hulka kuulus muuhulgas see, et 1918. aasta veebruaris moodustas ta vabatahtlikest Põhja-Häme pataljoni, mis Soome Kodusõjas sai tuntuks Kalmi Pataljonina. Vabadussõja algul formeeris Kalm Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi, mis jõudis 1919. aasta jaanuaris Tallinna ja siirdus kohe rindele.

Nüüd on kõikide Vabadussõjas langenud soomlaste eluloolised andmed ja matmispaigad raamatusse raiutud, aga nende tegutsemismotiive võib vaid oletada. «33aastase moonaka Tuomise lähedased arvasid, et mees sõitis Ameerikasse. Raha oleks ta saanud võibolla umbes 300 Soome marka. See polnud küll selline summa, mille pärast tulla pere juurest ära võõra riigi eest sõdima. Seal pidi olema midagi enamat,» arvas Krillo.