Tänavune aasta ema on Mare Tupits (2)

Avaldame presidendi kõne täisteksti: 

Kallid Eesti emad, kallid isad ja lapsedki – kallid Eesti pered!

Muna õpetab kana, nii öeldi vanasti väikse halvakspanuga.

Ja millal laps räägib? Eks ikka siis, kui kana pissib….

Ja kõik need teised vanasõnad, mis käivad selle kohta, kuidas tuleb oodata suureks saamist enne, kui tõsiselt saab sõna sekka öelda.

Stabiilsemas maailmakorralduses ehk kannataski kogemust koguda nii kolm- või viiskümmend aastat ja siis tasapisi ühiskonna arengut suunama hakata.

Tänane maailm on ülikiires muutumises. Me ei tea, millises tehnoloogilises keskkonnas hakkavad meie lapsed elama.

Variante on ju põhimõtteliselt kaks. Esimene on optimistlik – areng suudab olla kiirem kui kliimamuutused ja niimoodi kliimamuutuste mõju mitte ära hoida, sest selleks on hilja, vaid selle tagasi pöörata. Sel juhul elavad meie järeltulijad siin maailmas koos mitmesuguste, erineva mõttemaailmaga masinatega, kellega nad peavad suutma turvaliselt koos eksisteerida. Täna teavad meie lapsed meist paremini, kuidas käitub Starship’i robot, kui temaga kõnniteel veidi hullata, ette hüpates ja eest ära astudes. Aga see on vaid üks, lihtne iseliikuv ja iseotsustav masinavärk. Tulevikus on neid palju ja neist kasu saamiseks peavad meie lapsed tundma nende hingeelu – saada aru, mis on tehisintellekti võimalused ja milles teda sugugi usaldada ei saa. Meie maailmas on inimesed, loomad ja masinad, mille eest otsustame siiski meie. Meie laste maailmas hakkavad olema inimesed, loomad ja teatud määral iseõppivad masinad. See on hoopis uus maailm, milleks me neid isegi kuidagi ette valmistada ei oska. Aga see on ikkagi hea uus ilm.

Teine variant on, et meie põlvkond ega järgmine ei saa kliimamuutuste ohjamisega hakkama või on juba sündinud kahju tugevam kui on inimkond. Sel juhul hakkavad meie lapsed elama ühiskonnas, mis peab järjest karmimat globaalset võitlust vähenevate ressursside eest. Ka selleks vajalikke oskusi ei oska me oma lastele tegelikult õpetada. Saame ainult muretseda.

Teate mis, kallid emad, las siis muna õpetab kana. Kui muutused on kiired, arengupöörded järsud, siis sellises ühiskonnas aitab pikaajalisest kogemusest vahel paremini nooruslik mängulust. Noor inimene, ka laps, on alati paremini valmis kokkupuuteks tundmatuga, sest tema jaoks on suur osa maailma nagunii ikka veel avastamata. Milline on see maailm, mida avastada – selles osas lastel teadupärast ju eelarvamusi pole. Laseme ennast laste ja noorte pealehakkamise julgusest juhtida. Aga kuna kana ei pissi, siis tuleb lastele sõna anda kuidagi muudel alustel ja just selleks, et me saaksime nende käest õppida. 

Meie lapsed õpetavad meid oma isikliku eeskujuga – see on jama, kui te suitsetate ja liialdate alkoholiga. Nemad seda enam ei tee. Lapsed korraldavad kliimastreike, mis algavad Rootsist ühest väikesest tüdrukust ja levivad üle Euroopa. Meie lapsed, kui neil on vedanud, käivad kiusamisvabas koolis – nemad oskavad vahel meist pareminigi keskenduda probleemilahendusele, selmet lihtsalt herjata. Meie lapsed oskavad kiiresti leida kontakti ja luua suhtevõrgustikke, mis ei tunne keele- ega riigipiire. Nende maailm on algusest peale kirju, piirideta, erisusi täis ja rahvusvaheline. Nii lihtsalt on. Meie peame õppima sotsiaalmeediaga toime tulema. Nemad on harjunud, tihti tunnetavad ka riske paremini kui meie.  

Mis jääb siis meile emadele, kui meie lapsed on tulevikuks palju paremini valmis? Emad teavad – on üks, mida me saame oma lastele ja lastelastele õpetada sõltumata sellest, et me ei tea, millises maailmas nad elama hakkavad. See on inimeseks olemise kaunis kunst. Inimeseks olemise kaunis kunst on asi, mida oskab ainult inimene. Seejuures pole kuigi oluline, millist tehnoloogiat ta oma elus kasutab. Inimeseks olemine tähendab ikka seda üht – empaatiavõimet, oskust suhelda, oskust ennast kehtestada teiste õigusi riivamata, oskust näha sõbra muret. Oskust hoida sõbra usaldust ja saladusi, aga vajadusel siiski otsides abi selleks, et mustem mure saaks minema pühitud. Oskust märgata. Oskust kallistada. Oskust küsida, kuidas läheb. Päriselt huvi tunda, mitte niisama viisakusest, teise inimesse süvenemata küsida. Oskust olla hea, aga ka oskust enda eest seista.

Just ema on see, kelle käest saame oma esimesed käitumismustrid, elumustrid, mõtlemismustrid ja arusaamad. Edasine – lasteaed, kool, elu – kahtlemata muudavad meie lapsi. Aga head lapsed, need kes kasvavad vitsata, kelle kodus muna ikka aeg-ajalt õpetab kana, kelle ümber on naeru ja nalja, kelle suhtes näidatakse üles mõõdukat nõudlikkust ja järjekindlust, aga alati armastusega, mitte hirmuga – neist tulevad hooliva ja märkava Eesti, hooliva ja märkava maailma kodanikud.

Emade töö on lihtsam, kannatus pikem ja aega muna õpetusi kuulata saab rohkem, kui kogu ühiskond ema aitab, märkab ja toetab. Sedasi tekib põlvkondi ühendav ja järjest tugevnev positiivne muutus, läbi märkamise, aitamise ja sõpruse, väikeste igapäevaste tegude ja rõõmude.

Isad teavad, et jagatud argipäev on mõnikord tähtsamgi kui pingutatud pidupäev. Just igapäevase, kõige harilikuma toetamise ja hoolimise eest saate teie, isad, andeks sellegi, kui te emadepäeva peaksite ära unustama. Küll muna õpetab, millal vaja lilli tuua, kui ta lasteaiast reede õhtul emadepäevakaardiga välja astub. Ja kui ununebki, mis sest siis ikka. Aidatud argipäev, selles on ju ka väärtus. 

Tööandjad, tundke ikka huvi, kuidas emadel teie töökollektiivis läheb. Andke ikka mõista, et ema olemine ei ole teie töökollektiivis raskendav asjaolu. Selliseid tööandjaid tuleb meil aina juurde, kes on mõistnud, kuidas paindlik suhtumine emadesse neil aitab häid töötajaid leida. 

Poliitikud – hoolitsege ka teie jätkuvalt meie naiste koha eest meie ühiskonnas. Lapsega kodus olemise toetamine on juba paindlikum kui alguses teha oskasime. Aga võiks olla veelgi vabamalt kasutatav, iga naine peaks saama töö- ja pereelu ühildada nii, nagu tema tahab, kaotamata sentigi riiklikust toetussummast. Palun looge lasteaedadesse pika lahtiolekuajaga rühmi, ööpäevalasteaedu vahetustega töölkäijatele ja neile, kelle töö loomulik osa on tööreisimine. Ärge vaadake viltu naistele, kes tahavad kanda topelt koormust – ennast tööl teostada ja ikkagi palju lapsi saada. Ärge vaadake viltu ka neile, kes valivad vaid ühe või teise poole. Julgustage ka mehi tegema valikuid, mis on seotud suurema koduse hoolduskoormuse kandmisega. Kõik valikud on võrdselt head ja mida vähem on eelarvamusi, mis sunnivad naisi – ja muidugi ka mehi – oma tõelist soovi kohaldama jutumärkides «reaalsusega», seda rohkem lapsi meie Eestis sünnib.

Meie kallitel mudilastel ei ole ju eelarvamusi meie maailma suhtes. Neil on piiritu usk inimeste headusse ja piiritu usk iseendasse, kuniks meie ise ei hakka seda usku kahandama. Kui laps tahab saada kosmonaudiks, siis tuleb mõelda, kuidas ta sinnapoole võiks liikuda. Pole vaja talle kohe selgitada, miks see on kõrge riskiga ja vähese õnnestumise lootusega projekt. Las teeb trenni ja tiirleb karussellidel, õpib inglise või hiina keelt ja püüab oma unistust. Nagu me tänapäeval väga hästi tajume, siis meie ju ei tea nende põlvkonna tehnoloogilist võimekust. Võib-olla saavad paljudest neist kosmonaudid ja aga äkki hoopis kõigist käepäraste lennumasinate piloodid. Las siis muna õpetab kana – laseme lahti ka iseendi eelarvamustest, hoiame oma laste unistusi ja meenutame, et midagi on meil neile ikka õpetada – vana head armastust! Head emadepäeva!