E-raamatulaenutus aheldab arvuti taha

Vestlusringi keskel laual on viis seadet, millega saab lugeda e-raamatuid. Kui osaliste suuremat sorti mobiiltelefonid kaasa arvata, siis isegi rohkem. Paraku on enamik neist keskraamatukogu
e-raamatute laenutuskeskkonna kasutamiseks kõlbmatud, sest see on orienteeritud vaid arvutikasutajale.

«Alustasime e-laenutuse tarkvara lähteülesande koostamist kaks aastat tagasi. Siis olid e-lugerid ja tahvelarvutid haruldus, aga pea igal eestlasel on olemas arvuti,» põhjendas Triinu Seppam.

Laenutuskeskkonda arendab Eesti digiraamatute keskus, mille esindaja Margus Küppari sõnul on võrgupõhine laenutus maailmas maad võttev trend. Kõik suuremad tegijad liiguvad raamatute n-ö pilves hoidmise poole. Faile enam alla ei laeta, vaid antakse neile ajutine juurdepääs.

E-raamatu laenutamiseks tuleb neil, kes ei ole veel keskraamatukogu lugejad, end kõigepealt kohapeal lugejaks registreerida. Siis saab inimene võrgukeskkonnas luua endale kasutajatunnuse ja salasõna, mille alusel edaspidi virtuaalraamatutele ligi pääseb, selgitas Seppam.

Ainult sadakond teost

Praegu on keskraamatukogus ­e-raamatuid alla saja, kuid rahvusraamatukogu andmetel on digiraamatutele välja antud juba üle tuhande unikaalse ISBN numbri. Igaüks tähistab üht nimetust.

«Raamatuid hakkame juurde ostma siis, kui tarkvara on lõplikult valmis,» lubas Seppam. Eeskätt keskendutakse koolis käsitletavale kirjandusele, eesti autorite teostele ja teatmeteostele.

Inimene võib e-raamatute andmebaasist või e-kataloogist ESTER valida teda huvitava teose ning keskkonda logides saab sellele piiratud ajaks juurdepääsu, st õiguse veebilehitseja kaudu lugeda. «Kasutajale võimaldatakse ligipääs raamatule veebilehitseja abil. Lugeja saab muuta e-raamatus ise teksti suurust ja fonti. Kasutamine on lihtne ning mingeid lisaprogramme selleks vaja pole,» selgitas Küppar.

Selleks et laenuraamatut ka silmasõbralikus e-tindiga lugeris saaks kasutada, peaks fail olema allalaetav. See tekitab ärevust raamatukirjastajates ja autorites. «Mina puutun sellega iga päev kokku,» ütles Mihkel Nummert Digirast. «Kirjastustega rääkides on põhiline küsimus, kuidas te tagate, et see fail kuhugi rändama ei lähe?» Selle vältimiseks varustatakse fail maailmapraktikas digitaalõiguste kaitsemehhanismi ehk DRMiga.

«Raamatute laenutamise juures on oluline, et kasutajale võimaldatakse ligipääs raamatule ajutiselt. Vastasel juhul ei oleks tegemist laenutamisega. Kõva DRM võimaldab küll kasutada «ajapommi», mis muudab faili kasutamise tähtajaliseks, aga see pole sobilik kõikidele lugeritele. Samuti on see praegu veel liiga kallis. Sotsiaalne DRM-kaitse on sobilik e-raamatute müümiseks, aga mitte laenutamiseks. Siit tulenebki online-põhise lahenduse teine eelis: e-raamatu autoriõigused on paremini kaitstud ning kirjastajad ja autorid ei pea muretsema oma õiguste kaitstuse pärast,» seletas Küppar.

Tema sõnul pole Eestis praktiseeritava pehme ehk sotsiaalse DRMiga siiani probleeme olnud ja torrenti-keskkondades pole veel liikumas ühtegi eestikeelset varastatud epub-raamatut. Sellest hoolimata saab raamatukogu laenukeskkonnas raamatuid lugeda vaid reaalajas ning pideva internetiühendusega.

«Praegune lahendus on väga ebapraktiline, sest laenutatud raamatut ei saa kuhugi kaasa võtta ega näiteks reisil lugeda,» ütles Nummert. Küppar ja Seppam kaitsesid praegust lahendust, väites, et raamatukogu eesmärk on raamatute kättesaadavaks tegemine võimalikult suurele hulgale inimestele, ja mis puudutab digimeedia tarbimist, siis on Eesti suurim ühisnimetaja ikkagi tavaline arvuti.

«Keskkonda luues piirab meid eelarve. Rahvaraamatukogu kasutajaskonda vaadates on arvuti kõige levinum. Aga me arendame asja edasi ja küsime selle jaoks raha juurde,» lubas Seppam.

Nutitelefonid järjekorras

Praeguse lahenduse arendamine on maksma läinud 39 430 eurot, millele lisandub käibemaks. 22 007 eurot tuli Tallinna linna eelarvest, ülejäänud hasartmängumaksu nõukogust ja kultuuriministeeriumilt. Raamatukogu taotleb hasartmängumaksu nõukogust lisaraha, et muuta laenutuskeskkond söödavaks ka sellistele mobiilsetele vahenditele nagu suureekraanilised nutitelefonid, mis on võimelised kogu aeg võrgus olema. Positiivse vastuse korral peaks see areng toimuma lähemal poolaastal.

Omaette probleem võib tekkida sellest, et Tallinna keskraamatukogus saab digiraamatu lugejaks hakata ka näiteks Põlva elanik, kui ta vaid korra Tallinnas käib ja end füüsiliselt keskraamatukogu lugejaks registreerib. Hiljem saab ta oma koduarvutist laenutada Tallinna raamatukogu digiteavikuid, mis võib pikendada populaarsemate teoste lugemisjärjekordi.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei saa raamatukogu digiraamatuid lõpmatult paljundada, sest on ostnud kirjastuselt kindla arvu litsentse. Täpselt nagu paberil raamatutega. Seda probleemi ei teki, kui sama tarkvara võtavad kasutusele ka teised rahvaraamatukogud ja hakkavad samuti e-raamatuid ostma.

«Eestis võiks olla üks keskne digiraamatute depositoorium. Kui ma olen näiteks vallaraamatukogu lugeja, siis saan sinna sisse logida ja digilaenutada seal olemasolevaid raamatuid, mis on näiteks ostetud riigi eraldatud raha eest,» pakkus Nummert.

«Ameerikas on Adobe DRMil põhinev platvorm Overdrive, mis võimaldab raamatukogudevahelist digilaenutust. Lugeja saab isegi laenutatud raamatu sõbrale lugeda anda, aga kaotab ise selleks ajaks sama raamatu lugemisõiguse. Aga see on juba riigi kultuuripoliitiline otsus.»